Friday, September 7, 2007

Hors-d'oeuvre

Paris - la ville lumière ehk siis koduvillases murdes "Pariis - valguse linn". Pariis on linn, mis on suutnud enesele tekitada sellise maagilise ja romantilise aura. Linn, kuhu enamus tahab vähemalt korra elus sattuda, et tunnetada selle avara, joviaalse ja kauni metroopolise tukset. Miks? Võib-olla polegi seda nõnda raske seletada, kui oled korra seal ära käinud. Eks ilu on ikka vaataja silmades ning kindlasti on paljudele see "linn nagu linn ikka e majad ja tänavad", kuid sealt võib leida muudki, kui silmad lahti hoida.
Pariis see on laiad bulvarid, Seine'i jõgi, lõpmatu hulk kohvikuid, avarad promenaadid, pargid, Eiffeli torn ja Louvre'i muuseum (+ veel ca miljon vaatamisväärsust), arvukad boulangeried, kirev metroo, kirev elanikkond, ajalugu jne. Kõik see kokku annab sellise kompoti, kuhu vähemalt autor läheks jälle ja jälle. Pariis on ka väga kasutajasõbralik kui nii võib öelda - sportlikul inimesel ei tekita raskusi ainult jala ringi patseerimine, kuid laisemate jaoks on maa sisse kaevatud vägagi tihe ja asjalik metroovõrk. Loomulikult saab sõita ka rattaga, sest ilmselt on tegu Kopenhaageni järel kõige ratturisõbralikuma linnaga. Abiks on kindlasti prantsuse keele oskus, kuid kahjuks on ka inglise keel üsnagi palju levima hakanud. Kahjuks seetõttu, et enda viimane pikem reis Pariisi oli osati ka prantsuse keele praktiseerimise eesmärgil.
Selle blogi (või tegelikult reisikirja) mõte on kirja panna enda mõtted ja arvamused tollest maailma ühe kultuuriruumi keskusest. Autor on Pariisi sattunud päris mitmel korral ning nii töö kui ka vaba aja veetmise asjus. Kõik siin toodud arvamused on isiklikud ja ei pruugi kokku minna lugejate arvamustega. Ja probleemide püsimise korral võite täiesti vabalt pöörduda lähima arsti või apteekri poole.
Põhiroaks (plat principal) on menüüs Pariis ning magustoiduks (café & dessert) Versailles ja Champagne maakonna üks pealinnasid Reims. Võimalike külastuskulude kohta saab ligikaudset infot alalõigus arve (l'addition).
Piltide kvaliteet on nagu on, sest need on jätkuvalt paberfotodelt sisse skännitud. Digiajastu jõuab Rännumehe reisikirjadesse järgmises kirjatükis :)

Plat principal

Põhiroaks on siis frankide pealinn ise e Pariis. Selle peatüki alla olen koondanud kõik, mida autoril selle linna kohta öelda või arvata on. Siin on hinnanguid, fakte, ajalugu ja näpuotsaga ka fiktsiooni. Autor ei ole selles linnas elanud ega üles kasvanud, mistõttu kõik arvamusavaldused on subjektiivsed. Lausvale avastamise puhul on võimalik kasutada kommenteerimise võimalust. Siiski olen kokku Pariisis viibinud mitme aasta peale kokku peaaegu 3 nädalit, mistõttu julgen juba midagi arvata ja ka kommenteerida.
Oma Pariisi reisiplaanid olen alati kokku pannud tänu elukogemusele (ilmselt teab igaüks vähemalt 5-t vaatamisväärsust Pariisis), Internetile (nt linna ametlik turisminfo leht http://www.parisinfo.com/) ja tegelikult ka Dorling Kindersley ilusale pildiraamatule. DK raamatud ei olegi kuidagi võrreldavad Lonely Planeti, Rough Guide'i või muude sarnaste reisipiiblitega, kuid mingi konkreetse linnaga tutvumiseks on need vähemalt minu arvates väga head.
Esmakohtumine linnaga tähendab paljuski kohustuslike kohtade läbikäimist - Louvre, Eiffeli torn, Notre-Dame, Moulin Rouge, Arc de Triomphe, Montmartre+Sacre Coeuri katedraal, Luxembourgi aed jne. Selleks, et mitte ennast ära rebestada ja üleküllastuda kunstist/kultuurist/arhitektuurist, tuleb võtta aega. Pariisi pole mõtet minna paariks päevaks või nädalavahetuseks ja siis kõike näha. Tasub olla minimaalselt nädal ja läbi käia maksimaalselt 1-2 vaatamisväärsust päevas. Ülejäänud aja võiks aga niisama patseerida, teha pikki lõunaid, limpsida kusagil veini või istuda Seine'i kaldal ja lihtsalt puhata. Siis tekib õige feeling, vastasel juhul võib jääda selline nigel mulje - rahvamassid, tonnide viisi kunsti, veelkord rahvamassid ja väsinud jalad.
Tavaline Pariisi reis algab Charles de Gaulle'i (CDG) lennujaamas, kuhu Estonian Air (või siis off-seasonil mõni partnerfirma) reeglina maandub. Lennujaam on suur ja tunglevat rahvast täis. Sellel, kes esimest korda läheb, võib esiotsa silme eest kirjuks minna. Tegelikult on kõik väga lihtne - tuleb minna kogu aeg selles suunas, kuhu näitab siltidel nool ja "RER". Niiviisi satud rongi peale, mis viib mõnekümne minutiga kesklinna. Bussitransfeere pole senini proovinud ning arvestades Pariisi liiklust ning ummikuid, siis ilmselt kiiremini nendega linna ei jõua. Täpsema info transpordisüsteemi ja piletihindade kohta leiad Pariisi ühistranspordi kodulehelt (RATP). Lennujaamast kesklinna sõit on mitu korda kallim kui tavaline kesklinnas ringi kärutamine, kuna CDG asub kesklinnast üsna kaugel. Kui saabud nädala algul ja plaanid olla terve nädala, siis soovitan osta Carte Orange'i (nii et lennujaama tsoon ka sisse jääb). Siis on nädalaks transpordimure lahendatud ja sama piletiga saad ära käia ka nt Versailles's. Carte Orange on mõeldud peamiselt kohalikele, seega tegu ei ole turistinülgimiskaardiga (à la Paris Visite). See on ainuke kaart, mis ka tegelikult ära tasub (ja üsna kiirelt muide). Paris Visite tasub vist ainult siis ära kui 4 või 6 päevaga käid läbi kõik Pariisi tasulised muuseumid ja muud vaatamisväärsused ja sõidad üsna tihti ka ühistranspordiga. Ka järjekordade vältimine pole argument, siiani pole mina üheski piletisabas üle 10 minuti seisnud. Carte Orange on aga konkreetse suunitlusega ühistranspordikaart ja vägagi mõistliku hinnaga.
Kui rongijaama üles leiad ning piletid ära ostad, siis mõne aja pärast leiadki ennast Gare du Nordis, mis on Pariisi suurim rongijaam (vist). Sealt tuleb siis leida sobiv metrooliin hotellini jõudmiseks (kui sa just Gare du Nordi lähedusse hotelli ei broneerinud). Pariisi metroosüsteem on üks parimaid maailmas - liine on palju, rongid käivad tihedalt ja metroo tundub turvaline (olen ka kesköö paiku teenust kasutanud). Loomulikult tuleb säilitada kaine mõistus ja olla tähelepanelik, sest taskuvargad ei maga. Ka orienteerumine on tehtud lihtsaks, mistõttu pärast mõnepäevast kasutamist, tead enam-vähem peast, et kuhu peab minema ja millises jaamas ümber istuma. Negatiivsena võib välja tuua ainult kohatise räpasuse, kuid see on seotud peamiselt teatavate kvartalite ja peatustega. Pariisi metroo töötajad tunduvad olevat aga hoolimata oma rutiinsest tööst üsnagi abivalmid ja kohati ka ülevoolavalt rõõmsad. Kui ma viimase tripi ajal ühel esmaspäeva hommikul omale oranži kaarti soetasin ja püüdlikult prantsuse keeles selle palve kassiirionule edastasin, siis kutt tegi suured silmad ja ütles "Nooooo" (tõlge: "Ei või olla!"). Ning kui ma lisasin, et tahan neid 2 tükki (naisele kah) ja lausa tsoonid 1-4 tuli vastuseks à la "Ära kurat jama, tegelt ka vä?". Ise juba vaikselt pugistab naerda. Eestis võib selle peale ilmselt peksa saada kui sa lähed hommikuse tipptunni ajal kioskisse ostma mingit piletit, kus tuleb lüngad käsitsi ära täita ja pilt kleepida ning sinu taga on 5-6 inimest, kes tahavad lihtsalt piletit osta.
Hotellid kesklinna kandis on reeglina kallid, sest tegu on ikkagi ühe maailma populaarseima turismisihtkohaga. Ja selle kalli hinna eest saad tavaliselt väga väikese toakese ning hommikusöögi eest pead eraldi maksma. Siiski kui veidi otsida, leiab ka inimväärseid hotelle alla 100€/öö (double). Päris hostelis ju ööbida ei soovi ning kusagil getos samuti mitte. Olen kasutanud hotelle nii Opera kui ka Marais kvartalis ning tulevikus jääb valik ilmselt alati Marais kasuks. Et miks? See on kesklinnale lähedal ning kvartal on tihedalt täis häid ja mõistliku hinnaga söögikohti (selliseid, kus pariislased ise käivad, mitte ainult turistid). Viimati peatusime sellises kohas nagu Hotel Sevigné (rue Malher 2, pildil) ning jäime väga rahule. Hotellis oli küll maailma väiksem lift (sama suur kui keskmine külmik), kuid muidu normaalne ja ideaalses asukohas. Broneerisin e-mailitsi otse hotelliga suheldes. Metroopeatus oli üle tee, Notre-Dame & Bastille' väljak 10 mintsase jalutuskäigu kaugusel ning igal pool ümberringi restorane ja erinevate maade take-awaysid. Sügava mulje ja tihedat külastamist pälvisid hotelli kõrval asunud türgi ja hiina take-awayd. Seal müüdav söök oli isegi Eesti mõttes odav ja oi-oi-oi kui maitsev. Head kebabi saab ikka ja ainult türklase ning maitsvat hiina toitu hiinlaste käest.
Aga hakkame siis vaikselt roogadega pihta. Iga "roa" (ehk siis vaatamisväärsuse) konsistentsi kohta saab täpsemalt lugeda nimele klikkides (siinkohal tänud Wikipediale olemasolu eest ja vabandused inglise keele mitteoskajatele). Kui täpsem info ei huvita, siis võib lihtsalt minu heietusi lugeda ja kiirpilgul üle käia kõik meie pilku püüdnud vaatamisväärsused.
Nagu juba korra sai mainitud, siis Notre Dame de Paris (ND nimega kirikuid on Prantsusmaal palju) oli viimase külaskäigu puhul hotellist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Tee Ile de la Cité saarele (seal see katedraal asub) läks läbi Ile Saint-Louisi põhjatipu. Kusagil silla peal mängis tuntuid lugusid akordionimees ning kuigi oli väga turistiliku atraktsiooniga, sobis ta sinna päikeselisse Pariisi varasügisesse ideaalselt. Meloodiad kaikusid veel kaua Cité saare tänavatel. Katedraali juures oli palju rahvast, kuid kuna kirik on suur ning koos taga-aiaga on ruumi küll, siis hajus mass üsna lihtsalt ära. Seekord tipus ei käinud, kuid kunagi olen selle ronimise läbi teinud ning sealt avaneb üsnagi vinge vaade linnale ning lähedalt näeb ära ka gargoilid. Üks õhtu linnas jalutades sattusime uuesti Notre Dame'i juurde ning tuli välja, et see päev näidati kirikus suurel linal filmi katedraali ajaloost (võib-olla näidatakse igal õhtul, ei tea). See oli elamus omaette. Täiesti pime kirik - väljast paistev kuu ja filmi projektor valgustavad õrnalt selle massiivse ehitise võlvkaari ning roosaknaid. Lisaks paiknesid kõlarid igal pool kirikus ning kui siia lisada ka super akustika, siis tekst ja vahepealsed muusikaklipid kajasid võimsalt. See oli selline maagilis-müstiline kogemus.
Notre-Dame'i platsil on ka erinevates reisijuhtides ära mainitud katakombid, kuid siiani pole neid veel külastamisväärseks pidanud. Ile de la Cité on küll Pariisi alguspunkt ja koht, kust linn arenema hakkas, kuid ukse pealt vaadates tundusid need katakombid küll suhteliselt nirud. Muide Pariisile pani arvatavalt aluse Gallia hõim Parisii, kes mainit' saarele elama asus.
Kohe katedraali lähedal on veel teinegi pühakoda, millest tasub kindlasti läbi astuda kui säherdused asjad meeldivad. Tegemist on püha kabeli e Sainte-Chapelle'iga. Sissepääs on samast uksest, mis Siseministeeriumilgi, kuna kabel-kirik asub Siesmini hoovil. See muidugi tähendab enda sisuliselt paljaks koorimist ja läbi metallidetektori minekut, õnneks füüsiliseks läbiotsimisel ei mindud. Samas oli meie hinnangul see kabel väikest ebamugavust väärt. Sainte-Chapelle on kahekorruseline. Esimene korrus on madal ja mõeldud lihtrahvale, teine korrus oma ülivõimsate vitraažidega (seinu sisuliselt pole, on ainult tohutult kõrged aknad) aga endine rojaliteedi palvuskoht. Nimi tuleb muide sellest, et kabeli ehitamise põhjuseks oli keskajal toimunud ostutehing, kus kuningas Louis ostis väidetava Kristuse ristikrooni 135 tuh liivri eest, selle hoidmiseks ehitati püha kabel (muide 40 tuh liivri eest). Kuna täna on ristikroon hoiul Notre-Dame keldris, siis oleks see ehitamine olnud justkui maha visatud raha :)
Kui nüüd vaatamisväärsustes sees käimisest kõrini (nende nägemisest Pariisi kesklinna niikuinii ei pääse), siis võib edasi minna Seine'i kallastele niisama jalutama. Kogu jõe äär on kivikattega ning on isegi erinevaid tasandeid, kus vaateid nautida saab. Ile de la Citélt lahkumiseks pead kasutama ühte kuulsatest Pariisi sildadest. Kui valid kõige põhjapoolsema, siis tea, et see on Pont Neuf (Uus Sild), mis on Pariisi kõige vanem sild. Tegelikult küll kõige vanem alles olev sild ja samal ajal kõige esimene kivisild üle Seine'i. Kui lähed paremale, siis jõuad Rive Droite'i (e paremale kaldale), kus asuvad Louvre, Tuileries' park, Concorde'i väljak, Champs-Élysées, linnavalitsus Hotel de Ville (pildil) jne. Vasakul kaldal (Rive Gauche) on aga Ladina kvartal, Montparnasse, Sorbonne jne.
Paremalt kaldalt leiad ka bukinistid oma kaupa pakkumas. Bukinistid müüvad igasugust kraami, kuid peamiselt siiski raamatuid, maale ja erinevaid pilte. Isegi sai nendega kaupa tehtud ning soetatud vanaaegsete prantsuse toidureklaamide reprosid, mis sobisid ideaalselt koju köögi seina peale. Ilusa päikeselise ilmaga läheb edasiliikumise tempo üsna alla - mööda jõekallast kõmpides lendab aeg üllatavalt kiirelt.
Kui aga siiski on soov avastada ja näha oma silmaga maailma kunstiajaloo tippteoseid, siis tuleb ette võtta käesoleva menüü kõige rasvasem pala e Louvre, mille massiivne külg jookseb vägagi pikalt mööda paremat kallast. Ega sellest mööda vaadata ei anna, kuna koos pargiga on territooriumi üks külg üle kilomeetri pikk. Louvre on üks maailma külastatumaid vaatamisväärsuseid, seega väikesed näpunäited on kohased. Esiteks tuleb külastamiseks valida mõni tööpäev ja minna kohale avamisaeg + pool tundi. See pool tundi hajutab ära massi, kes on kohale tulnud avamisajaks (nagu enamus reisiraamatuid soovitab). Sabas seisma praktiliselt ei ole ma pidanud (2 korda olen seda versiooni testinud). Teiseks - vast kõige olulisem - vali välja mida sa näha tahad. Kõike ei näe saa niikuinii, isegi kui sa oled kuni sulgemiseni. Kiirelt läbijooksmine tekitab ülleküllastuse ning mingit naudingut kunstiaaretest ei teki. Korruste kaardid ja teemad on Internetis olema - pane prioriteedid paika, käi need esmalt läbi ning kui siis jaksu ja viitsimist veel on, siis vaata ka midagi muud. Planeeri vähemalt 5-6 tundi ja võta Audiogiid, tee vahepeal puhkepause ja käi väljaspool muuseumi söömas. Kui kunsti vastu huvi ei tunne, siis pole mõtet sinna niisama minemise pärast minna. Mona Lisa ei ole minu hinnangul niivõrd vaimustav teos, et ainult sellepärast minna. Pealegi näed seda arvatavasti üsna kaugelt ja suure massi sees nügides. Aga kui siiski tunned huvi, siis koos Audiogiidi ja piisava ajavaruga, saab see külastus olema üsnagi meeldejääv. Peale kunsti on seal näha ka killukest Pariisi ja Prantsusmaa ajaloost - vana Louvre'i (mis oli selline tornidega kindlus) alusmüürid, Napoleon III-nda ruumid, lisaks veel erinevad Vana-Egiptuse ja Pärsia artifaktid jne.
Pärast sellist kultuurikõhutäit soovitan teha korraliku pausi (vähemalt selleks päevaks) igasugustest vaatamistest ja väärsustest. Heaks võimaluseks on jalgade puhkamine Seine'i jõel loksudes - just nimelt paadisõit Seine'l. Paadifirmasid, mis teeb ca 1-tunniseid tuure, on palju. On võimalik teha niisama ring lahtise laeva katusel päikese käes peesitades, on võimalik teha õhtul pikem sõit koos õhtusöögiga, on võimalik teha ka privaatretki väiksema paadiga. Kuidas aga soovi on. Erinevate firmade kaid on erinevates kohtades - üks võtab peale vasakkaldalt, Pont-Neufi lähedalt; teine paremkaldalt Pont D'Alma juurest ja paari laevafirma ring algab Eiffeli torni jalamilt. Ring on reeglina sarnane - sõelutakse Eiffeli torni ja Ile Saint-Louisi vahelisel alal. Kätte paistab selle tiiru ajal väga suur hulk Pariisi landmarkidest. Eriti romantilised on õhtupoolikul (vahetult ennem päikeseloojumist) toimuvad kruiisid. ;)
Mida Louvre'i kandis veel teha on? Kultuurilaviini jääke võib maha saputada ka Tuileries' aias ringi jalutades. Aed hakkab Arc de Triomphe du carrouseli juurest, mis on suure venna ("päris triumfikaar") varju jäänud, kuid ka väga vahva monument. Ka see on ehitatud Napoleoni edukate sõjakäikude auks (aastal 1805). Algversiooniga on muutunud see, et algupäraselt sinna otsa pandud Veneetsia Püha Markuse katedraalist sõjasaagiks saadud (loe: varastatud) hobused tuli Veneetsiale tagasi anda kui Napoleoni võim otsa sai. Selle asemel on seal sarnane, kuid prantsuse skulptori tehtud skulptuur. Selle triumfikaare alt on hea ilmaga näha ka läbi Pariisi lõikavat joonsirget teed, mis tegelikult algab Louvre'i hoovist, läheb läbi Tuileries' aia, üle Concorde'i platsi, mööda Champs-Élysées'd, Triumfikaare alt läbi ning kuni uue La Defense triumfikaareni. Seda 9-kilomeetrist teed nimetatakse ka Ajalooliseks Teljeks ("Axe historique") või Triumfiteeks ("Voie Triomphale").
Tuileries' aias võib muide näha aianduse ja põõsaste/puude pügamise meistriteoseid. Algus pandi sellele 25ha suurusele aiale juba aastal 1664, seega seda on hooldatud ja haritud juba üle 340 aasta. Pargis asuvates väikestes tiigikestes on tänapäeval võimalik mootorpaate ujutada, linde toita või lihtsalt ääre peal istuda ja vaadata kuidas teised neid tegevusi teevad. Jalgu võib puhata ka lugematutel pinkidel, millest paljud on õigel hooajal rohelusse mattunud.
Kui mööda Triumfiteed liikuda, siis aiast välja jõudes, jõuad Concorde'i (e Üksmeele) väljakule. Keset väljakut on üles seatud otse Egiptusest kohale veetud obelisk ning lisaks sellele võib sealt leida üsnagi vinge välimusega purskkaevusid. Viimasel korral (sügis 2007) Pariisis olles oli nendele lisandunud ka ilmaratas, mis oli pandud otse Tuileries' pargi värava ette. Sobis sinna nagu sea selga sadul, aga no ju oli siis vaja. Üksmeele väljak sai platsile nimeks pärast üsnagi verist ajalugu - Prantsuse Revolutsiooni ajal oli obeliski asemel seal hoopis giljotiin ning tolleaegsete seltskonnaajakirjade tipptegelastest jäid sellel väljakul peajagu lühemaks näiteks kuningas Louis XVI, kuninganna Marie Antoinette ja revolutsioonijuht Robespierre. Concorde'i väljak on minu jaoks kui Pariisi keskpunkt - võib minna igas neljas ilmakaares ja ikka jõuad kuhugi vaatamisväärsuse juurde. Põhja poole keerates jäävad ette kreeka sammastega Madeleine'i kirik, vana ooperimaja ning veidi kaugemal Moulin Rouge ja Sacre-Coeuri katedraal. Otse edasi lähe Concorde'i platsilt Triumfitee ning lõuna poole jääb Seine ja teisele poole jõge Rahvusassamblee ja Burboonide palee.
No keerame siis põhja poole, Madeleine'i sambad paistavad kohe silma. Šnitti on võetud Rooma Pantheonist ning ega sellise kiriku ülesehitamine kergelt ei läinud. Pealegi sattus see revolutsiooniaega, mistõttu vahepeal arvati, et see sobiks paremini rongijaamaks. Viimased 160 aastat on see siiski tegutsenud katoliku kirikuna ning oma eripärasuses on kindlasti vaatamist väärt. Teel sinna on võimalik teha ka window-shoppingut (akenostlemist?), kuna Cartier ja mitmed teised maailmakuulsad aksessuaaride ja riidebrandid on oma poed üles seadnud just siia piirkonda. Ja ega poed ei häbene ka oma kaupa, hinnad ilusti juures, et mõni mats kogemata sisse ei astuks. 53 000€ käekell äkki kellelegi?
Oma jalutuskäiku jätkates võib ära näha Pariisi vana ooperimaja ning maailma esimese kinoseansi näitamise koha - Kaputsiinide bulvar 14 asus kunagine Salon Indien du Grand Café, kus siis vennad Lumièred seda rongifilmi näitasid. Ega seda kohta kerge leida pole, sest seal on ainult väike mälestusplaat tolle sündmuse meenutuseks.
Ooperimaja taga jookseb Haussmanni bulvar ning sinna jõudes tasub läbi astuda ka kuulsast Galeries Lafayette kaubamajast. Eriti uhke on see 10-korruseline ja üle 100 aasta vanuse ajalooga ostlusmonstrum jõulude kandis. Kaubamaja välisvalgustus, tänavakaunistused ja sees säravad pühadetuled panevad terve kvartali juba kaugelt kumama. Mulle on meelde jäänud see kaubamaja sellega, et selle ees tehti mulle kunagi üks oma reisimisajaloo suurimaid tünamoid. Noh lollitati rohelist turisti tema esimesel Pariisi reisil. Nimelt oli just selline jõulude eelne aeg ning tänavatel müüdi röstitud kastaneid. Kuna mulle olid senini kastanid olnud asjad, mille sisse tikke toppides sai teha säästumänguasju, siis loomulikult pidin proovima. Hind vist oli ca 2 EUR tuutu eest. Eelmainit' kaubamaja juures läks siis tehinguks - mina ja selline Põhja-Aafrika juurtega "kokk". Kahjuks polnud mul peenikest raha parasjagu taskus ja seega maksin 20-eurosega. Tülpinud kastanimüüja muutus äkki väga jutukaks (ei ole ju üldse tähelepanu äratav detail!) ning küsis kust ma pärit olen (ilmselt selleks, et märkida kaardi juurde "Lollidemaa"). Ise andis mulle tuutu kastanitega ning hakkas teise pihku münte laduma. Pihk sai täis ja meie teed läksid lahku. Raha üle kontrollida ei saanud, sest teises käes oli tuutu, silma järgi kaasa lugedes läks aga järg käest ära. Hiljem kui ma suure osa nende maitsetutest puujunnidest oli hinge alla pannud, vaatasin oma rahaseisu üle. Tagasi sain veidi üle 10 EUR, seega ikka paras lüps. Aga vähemalt sain proovida kuidas maitseb küpsetatud hakkepuit.
Veel edasi põhjapoole liikudes avastad ennast ühel hetkel Moulin Rouge'i eest. Iga kord kui ma sinna olen sattunud, on selle esine turiste täis ning vahet pole, et kas päev või öö. Hullunud mass tormab oma 100-t EUR-i pakkuma imepisikese laua ja suhteliselt lühikese show eest. Kui ilmselt panna järjekorda kõige turistilikumad kohad Pariisis, siis ilmselt võidaks Punane Veski (otsetõlge) ka Eiffeli torni. Kabareed kui etendust tasub otsima minna samal tänaval asuvatest teistest, kuid vähemkuulsatest kohtadest. Moulin Rouge on puhtalt massturismitööstuse üks mutrike. Aga võib ka niisama õhtul Clichy bulvarile tuledesära nautima minna. Ja kui mõni vanahärra või ka noorsand soovib vaadelda paljast naiseihu, siis see on just see õige koht - stripibaare on sealkandis jalaga segada.
Päevavalgel tasub aga Moulin Rougest edasi rühkida, sest oled jõudnud Montmartre'i jalamile ning seda mäge troonib imposantne Sacre-Coeuri katedraal. Vaegkõndijatele on abiks väike funikulöör, kuid üles jõuab ka kondiauru abil ja isegi nii, et silme eest päris must pole. Kui siis ainult natuke hallikas. Üles jõudes võib tegelikult teha kahte asja. Esiteks nautida lummavat vaadet Pariisile ja teiseks uudistada kirikut ennast. Kui vähegi võimalik on, tasub minna sinna mõne õhtuse missa ajal - laulev kirikukoor annab kogu külastusele sellise erilise ja positiivse lisaelemendi. Mis puudutab Montmartre'i ümbruses olevat linnaosa, siis tegemist on selgelt sisserändajate asumiga. Ei oska kommenteerida turvalisust, kuid tänavad olid selgelt räpasemad ja prantsuse keelt kuulis vähem.
Tagasi Seine'i äärde. Concorde'i väljakult hakkab muuhulgas ka Champs-Élysées avenüü. See 2 km pikkune lai tänavajupp on üks kauneimaid avenüüsid maailmas ning samas ka üks kallimaid kinnisvararibasid maailmas. Siit leiab nii luksushotelle, kõrgklassi restorane, luksusbrandide esinduskauplusi kui ka näiteks autofirmade esinduspoode. Ilusa ilmaga on see väga vahva jalutuskoht ning minule on igal korral pinget pakkunud ka nt autopoed, mis reeglina on igal päeval lahti ja alati presenteeritakse mingit uut mudelit ja/või kontseptautot. Midagi sellist, mida heal juhul näeb Eestis ainult mõnel suuremal autoshowl. Viimane kord sattusime ühel pühapäeval peale mingile folklooriüritusele - pool Champsi oli kinni ning tänavad olid vallutanud torupilliorkestrid ja rahvariietes inimesed - alates prantsuse enda ansamblitest kuni Kanadani, ei puudunud ka Šotlased, kes marssisid loomulikult "Scotland the Brave" saatel. Pärast defilee lõppu ja liikluse avamist, marssis üks hull šotlane keset Champs Élysées'd mingit lugu mängides kuni Arc de Triompheni (remargi korras võib öelda, et tänaval on mõlemas suunas ca 4 sõidurida).
Arc de Triomphe e Triumfikaar on siis Champsi teises otsas. Ümber selle kaare on minu hinnangul üks vingemaid ringliiklusi. Kohe nii vinge, et sai seda kõrvalt pargipingilt jälgitud päris pikalt ja samas puhatud jalgu. Esimene vaade on selline, et selle ringi pildi võiks panna ÕS-i sõna "kaos" juurde. Kõrvuti mahuks sinna puht füüsiliselt ilmselt üle 10 auto. Ringile suubub kokku ca 10 tänavat ja... ringile tulijale on eesõigus! Ehk siis sõidad ringile välja ja hakkad vaatama, et keegi sul küljepealt ei tule. Kohalik roolikeeraja muidugi on lisanud oma nägemuse sellele tee andmisele. Nimelt antakse teed siis, kui ringile tulija seda julgeb tahta. See tähendab seda, et ringil sõidetakse hooga ning kui teine ringile tulija mingil põhjusel kõhkleb, siis sõidetakse tal nina alt läbi. Kui aga teine on samasugune kamikaze, siis pannakse viimasel hetkel pidurit. Napikaid oli palju. Nii palju siis liiklusest Triumfikaare ringil.
Arc de Triomphe ise on selline, kuhu annab otsa ronida, mille all saab jalgu puhata ja mida kõigile meeldib pildistada. Turiste on seega palju. Kaare all põleb igavene tuli ning peaaegu igal korral olen ma näinud seal ka mingit pärgade asetamist või muidu veteranide kogunemist. Ühel korral käisid oma langenud kaaslasi mälestamas lendurid - II MS lendurite nahkjoped seljas, enamusel vanahärradest sellised mõnusad vuntsid ees ja piip suus. Ning üles vuhvitud prouad kaasas. Toodi pärg, peeti paar kõnet ja mängiti marseljeesi. No selline viisakas üritus, mitte nagu meil, kus "vabastajad" joovad haua peal viina, röögivad ja ropendavad ning söövad kaasa toodud võileibu. Ja seal on respekt ka tõelistesse vabastajatesse e liitlasvägedesse ning seda peamiselt seetõttu, et vabastajad tõepoolest tõid vabaduse. Lõid maa võõrvägedest puhtaks ja andsid võimu kohalikele tagasi. Ida-Euroopa jaoks on aga vabastamine väga valusalt irooniline sõnakõlks. Aga mis sest ikka...
Triumfiteed pidi edasi minnes jõuab ühel hetkel La Defense'i linnakusse, mille keskel asub uus Triumfikaar e Grande Arche de la Fraternité . Sinna tasub minna metrooga, kuna vahemaa üsna pikk. Muide see asub metroo tsoonis nr 3, seega tavalise 1-2 tsooni piletiga sinna ei saa. La Défense on tõeliselt moodne linnaosa oma läikivate pilvelõhkujate ja moodsa arhitektuuriga. Vaated Triumfikaare tipust on võimsad ning La Defenses asuv Quatre Temps kaubakeskus sai meie viimase külaskäigu ajal tõeliseks lemmikuks (seal sai käidud vähemalt kolmel õhtupoolikul). Sealne C&A kauplus müüs väga lahedat riidekraami ja keskmiselt kolmandiku hinnaga võrreldes Eesti poodidega. Ja oli ka meestekaupa. Meestekauba all mõtlen riideesemeid, mis passivad selga üle 190cm pikkustel ja üle 110kg kaaluvatele isenditele.
Kui nüüd tagasi tulla kesklinna poole, siis võiks alustada Seine vasakult kaldalt Eiffeli torni juurest. Tegelikult võiks isegi alustada veidi kaugemalt (allavoolu). Nimelt asub Eiffelist paraja jalutuskäigu kaugusel üks saareke nimega Isle de Grenelle, mille tagumises tipus asub New Yorgis asuva Vabadussamba täpne koopia. Teatavasti ju prantslased selle samba ameeriklastele kinkisid ja seetõttu jätsid omale ka paar koopiat, et kui populaarseks saab, siis võib kodus ka sammast vaatamas käia. Seega kes tahab oma sugulasi/tuttavaid veidi tillitada võib teha endast selle ees foto (alt üles, nii et kuju proportsioonid kõrvalolevate puudega välja ei paistaks) ja öelda, et New Yorgis käidud.
Eiffeli juurde tagasi. Eiffelist polegi tegelikult midagi rääkida - kõik teavad, kõik on näinud (vähemalt pildilt) ning igatsugu miljonimängudest ja muudest viktoriinidest on teada ka alguslugu (EXPO; algselt vihati, siis sai sümboliks jne). Külaskäiku tasub tuunida varahommikusse või hilisõhtusse (tuledes Pariis). Rahvast on nendel aegadel järjekorras palju, muudel aegadel on veel rohkem. Kui on soov midagi äärmiselt nilbet soetada, siis Eiffeli torni ümbrus on selleks super koht. Ümber torni hulkuvad neegrid müüvad väga odavalt läbipaistvast plastmassist ja vilkuvate neoontuledega tornimakette. Midagi veel lollakamat on isegi raske välja mõelda - seega ainulaadne võimalus. Aga torn ise on muljetavaldav ja külastust väärt igal juhul. Lihtsalt koht on très, très touristique.
Pärast tornikülastust ei tasu kohe ummisjalu minema tormata. Soovitan hoopis torni taga (kui nii saab öelda) asuvasse Champs de Marsi parki jalga sirutama minna. Ilusa ilmaga ideaalne piknikukoht (koos veiniga) ning õhtuti on sealt mõnus nautida igal täistunnil särama/plinkima hakkavat torni. Igal korral on sinna sattudes õnnestunud kuulda/näha pargi teises otsas kas mingit kontserti või lihtsalt etendust. Seega selline lahe ajaviitmise koht. Naljakas on ka vaadata neid inimesi, kes üritavad mingeid poose võttes teha erinevaid kunstifotosid (torn käte vahel, torn jalge vahel, torni peale toetudes jne).
Sealsamas lähedal on ka kuulus Invalidesi kompleks, mis ehitati prantsuse sõjaveteranide haiglaks, kuid täna on seal lisaks sellele haiglale/vanadekodule ka armeemuuseum, sõjamuuseum, kaasaegse ajaloo muuseum ning kuulsate prantsuse väejuhtide (sh Napoleon) matmiskoht. Napoleoni sark on ka pildil. Prantslased ei häbene oma ajalugu ning isegi paar korda tõsiselt lüüa saanud Napoleon on suure au sees. Ning see kirik, kuhu riigitegelased on maetud, on tõeliselt pompöösne ja patriootlik. Lipuehtes suured saalid, võimsad hauamonumendid, mälestustahvlid ning ka hoone ise on majesteetlik. Minule jättis see küll sügava mulje. Kui vaadata külastajaid, siis tunnetuslikult oli prantslasi rohkem kui välisturiste. Ning suveniiripoes läksid armee ajaloo raamatud, Napoleoni logodega memorabiilia, tinasõdurid jms nagu soojad saiad. Rahvas tunneb oma mineviku üle selget uhkust. Ja rahva all pean ma silmas inimesi, kelle juured on Prantsusmaal. Immigrandil pole sellest tihti sooja ega külma, nende huvid on oma soovide ja elumalli peale surumine.
Kui päris aus olla siis Rive Gauche ei ole mul veel piisavalt läbi uuritud, sest Pariisis on niivõrd palju teha ning kui aega on loetud päevad, siis lendavad need päris kiirelt. Mööda Seine vasakkallast edasi (Invalidesist vastuvoolu) minnes jõuab ühel hetkel Assemblée Nationale (Rahvusassamblee) hoone juurde, kus asub siis Prantsuse parlamendi alamkoda. Assambleest üle jõe jääb kohe Concorde´i väljak. Vaadates kaarti, siis seda teekonda mööda jõeäärset jätkates saab mulle selgeks, et tegelikult on mul veel ikka päris palju nägemata. Kuulus vanasse raudteejaama rajatud Musée d’Orsay, Institut de France, Musée National du Moyen-Age Thermes de Cluny (keskajamuuseum ja roomaaegsed termid), Musée de la Monnaie, Jardin du Luxembourg (suur park) ja Montparnasse'i torn (Pariisi kõrgeim pilvelõhkuja) on vaid loetud kohad, mida pole veel oma silmaga kaenud. Teisel kaldal nii Petit kui ka Grand Palais, lugematu hulk erinevaid majamuuseume (Hugo, Picasso, Delacroix jne) ning veel lugematum hulk muuseume suvalise tegevus- või eluvaldkonna kohta (nagu näiteks vein, jahindus, teadus, maketid jne). Aga see, et pole igasse kohta jõudnud, on muidugi ka loogiline, sest reisimine ei tähenda käimist muuseumist muuseumisse. Kultuuri tasub tarbida mõõdukates kogustes. Pariis on linn, kus on võimalik ennast hästi tunda ja elamusi saada ka nii, et ei käi üheski kohas, mida ma oma eelnevas jutus maininud olen. Ja see reisikiri, nagu ka alguses mainisin, on summa mitmest külaskäigust.
Atmosfäär on vasakkaldal igatahes lahe - lisaks vaatamisväärsustele on palju restorane, väikesi poekesi ja on üldse veidi boheemlaslik. Sellele aitab muidugi kaasa Sorbonne'i olemasolu, kuid selline progressiivne ja vabameelne õhkkond on seal alati olnud. Näiteks ise olen sattunud sinna niisama jalutama ning ära on käidud ainult Pantheonis. Kreeka keeles tähendab pantheon „kõik Jumalad“. Lisaks liturgilistele tseremooniatele on see ka prantsuse suurkujude matmiskoht. Kuigi kuulsaim Pantheon asub Roomas, siis ka Pariisi oma ei tasu külastamata jätta. Kupli otsast asub kaunis vaade linnale ning ka sees on vaatamist küllaga. Kui pompöössed freskod ja kooli ajaloo-kirjanduse-keemiatunnist tuttavate nimedega (Voltaire, Rousseau, Victor Hugo, Émile Zola, Marie Curie, Alexandre Dumas, Louis Braille jne) kivikastid pinget ei paku, siis võib-olla pakub huvi Panthéoni keskel olev aparaat, millega füüsik Léon Foucault tõestas maailma pöörlemist. 67 meetri kõrgune Foucault pendel on ka täna kõigile vaadata (sarnane seadeldis peaks tegelikult olema ka nt Tartu Füüsikainstituudis, kuid Pantheonis on originaal :)).Nagu mainisin, siis Pantheoniga ammenduvad ka minu kogemused vasakkalda vaatamisväärsustega, kuigi nagu korduvalt mainitud, on vaatamisväärset seal väga, väga palju. Eks nendega saab tegeleda juba mõnel järgmisel reisi ja eks siis jälle täiendan seda reisikirja.
Aga ega sellega veel jutt läbi ei ole. Lihtsalt on tehtud üks suur ringkäik Marais kvartalist kesklinna poole ja tagasi. Teisele poole minnes aga leiab samuti paljutki põnevat.
Selle alguses mainit’ hotelli lähedal asus näiteks Place des Vosges. Tegu on vanima väljakuga Pariisis ja see on selline kvartali sisse sumbunud väljak-park. Kuigi väljaku ääres asuvad nii Kuninga kui ka Kuninganna Paviljonid, siis ükski rojaliteedi esindaja seal elanud pole. Aja mõnusaks veetmiseks ja niisama olemiseks on see koht ideaalne. Väljakuäärsetes kangialustes on lugematu hulk restorane ning hea õnne korral on võimalik liha või mingit muud ollust sisse ajades, nautida vaadet Victor Hugo kunagisele koduaknale. Mööda kitsaid tänavaid edasi seigeldes jõuad sa varsti välja Bastille' väljakule.
Muide üheks kõige raskemaks takistuseks niisama vabalt võtmisel ja jalutamisel on Pariisis ja tegelikult kogu Prantsusmaal boulangeried e pagariärid. Nende imeline väljapanek ja sinna juurde käivad hullutavad küpsetiste lõhnad on saatanlik kombinatsioon. Lihtsalt tunned füüsilist tõmmet ja tahad sinna sisse minna – mina nimetaks seda vägivaldseks reklaamiks (vägivalda kasutatakse inimeste meelte kalla). Selle nimega äri ei saa püsti panna igaüks – sa pead saama litsentsi ning igal pagariäril on oma number. Põhitoode on muidugi pikk sai (baguette), mille valmistamise komponente on täpselt kaks – jahu ning vesi. Ja MITTE KUNAGI ei sööda eelmise päeva saia. Samas kohalikud ostsid reeglina ikka 5-6 saia korraga – peab ikka saiaisu olema. Värskelt on need tõeliselt maitsvad, kui aga ära kuivavad, siis.... Ja muidugi lisaks kõik need koogikesed, soojad saiakesed, pirukad, kuumad võileivad ning värske kohv. Ahh…
Ennem kui ma nüüd kirja panen, et missugused vinged ehitised seal Bastille platsil on ja ennem olid, veel üks kulinaarne vahepala. Nimelt said juba minu esmasel Pariisi sattumisel mu üheks lemmikuks Bastille platsi kõrval kioskis müüdavad churros'd. Ah et mis need on? Need on sellised ca 30 cm pikkused õlis praetud taignapulgad, milledele on suhkur peale raputatud. Lausa keele viivad alla. Sealsamas müüakse veel igatsorti magustoite sealhulgas kuulsaid crepes'e ehk siis pannkooke ning samuti asub seal kunstilaat. Sellelt laadalt võib leida väga palju huvitavat - kaasaegsetest maalidest kuni eheteni välja. Müüjateks kunstnikud ise. Hinnad on muidugi krõbedad, kuid mõni vilunud silmaga kunstisõber võib just sealt osta mõne tuhande krooni eest võib-olla tulevase Picasso või Matisse'i töid.
Bastille' väljak meenub mulle isiklikult erinevate loetud raamatutega, kuna just sellel kohal asus kunagi kurikuulus Bastille vangla. Vanglat kujutati raamatutes koletusliku ja vägivaldse kohana, kust väga palju inimesi elusana ei pääsenud. Ilmselt oli seesama kujutelm ka prantsuse ühiskonnas, mistõttu 1789 aasta juulikuu neljateistkümnendamal päeval jõuti selgusele, et see hoone tuleb hävitada. Tegemist oli muidugi ainult ühe osaga prantsuse revolutsioonist, kuid väga olulise osaga. Bastille's hoiti sellel ajal vaid seitset vangi - neli võltsijat, 2 hullu ja üks perverdist aadlik (selline oli ametlik info), seega tegemist ei olnud relvavendade vabastamise aktsiooniga. Bastille sümboliseeris kurja kuningavõimu ja see tuli hävitada. Ning nii tehtigi, kindlus vallutati ja hävitati - täna on Bastille platsil näha kindluse müüride asukohad (kividest sõidutee sisse laotuna). Sellest päevast sai alguse prantsuse monarhia lõplik kadu ja nende sündmuste ajal sündis ka prantsuse trikoloor (seda kasutas keskklassi loodud rahvuskaart). See on ka põhjus, miks 14.juuli on Prantsusmaa suurim rahvuspüha ning seda tähistatakse alati väga pompöösselt üle kogu maa.
Kesklinnast veelgi rohkem eemal asub Père Lachaise'i kalmistu, mis on ka tegelikult üks vaatamisväärsus. Ega mul muidu selliseid morbiidseid huvisid pole, kuid selle kalmistu kohta olin mitmelt poolt lugenud, et tasub külastada. Väike patriootlik huvi oli kah - nimelt on sinna maetud Eduard Wiiralt - plaan oli tema haud üles otsida. Ning tõepoolest, see kalmistu oli täiesti midagi erinevat. Tegemist oli tõelise surnute linnaga oma tänavate ja alleedega, hauatähisteks olid tihtipeale väikeste majade suurused kabelid. Kui peateelt kõrvale keerad, siis võidki ennast leida keset suuri kivimüüre. Ja need hauatähised oli kohati arhitektuurilised meistriteosed. Et asi igavaks ei läheks otsisime lisaks Viiralti hauale ka kõige vanema sünnikuupäevaga inimest. Täpset aastat ei mäleta, aga algas midagi 17.... Vist. Aga see Viiralti haua otsimine oli tõeline heinakuhjast nõela otsimine. Territoorium oli tohutu, ametlikel kaartidel nii tundmatut nime ei leidnud ning ka läbi telefoni netis surfamine ei andnud tulemusi. Vaatasin, et nüüd on keegi info üles pannud - Wiiralti haud asub 88.jaos e siis suhteliselt surnuaia põhjaosas. Meie seda üles ei leidnudki, aga samas nägime Honore de Balzaci, Sarah Bernhardti, Maria Callase, Frédéric Chopini, Yves Montandi ja Edith Piafi monumente. Sinna on maetud veel näiteks Georges Bizet, Amadeo Modigliani, Jim Morrison, Marcel Proust ja Oscar Wilde kui mainida tuntumaid. Kes pole sellises kivisurnuaias käinud, sel soovitan kindlasti külastada - omamoodi elamus on garanteeritud.
Ning lõpuks panen veelkord kirja ka põhilise – selleks, et Pariisi tunnetada tasub teha õhtu hakul väike jalutuskäik Seine’i ääres ja prantsatada maha mõnes kohvikus. Võtta üks kohv ja saiake või hoopis vein ning lasta maailmal endast mööda jalutada. Louvre, Notre-Dame, Arc de Triomphe ja Eiffel on kõigest pakend, sisu on seesamuses kohvikus kusagil väikese tänava ääres. Vähemalt minule, kui Pariisi külalisele, küll.

Café & Dessert

Versailles
Versailles’ on eraldi punkti all seetõttu, et sisuliselt pole tegemist enam Pariisiga. Ja Versailles’ all pean antud juhul silmas lossi, mis asub samanimelises kommuunis. See loss asub väikese rongisõidu kaugusel kesklinnast ning paras aeg on seal ära veeta terve päev. Vaatamist ja jalutamist jätkuks ehk rohkemakski, sest lossi (eeskätt pargi) territoorium on tohutu. Pea sama tohutud ja kuulsad on sealsed piletisabad. Aga kõigest järgemööda.
Miks peaks üldse sinna minema? Ega tegelikult ei peagi. Aga kui sulle antaks võimalus vaadata maailmas kogu elu jooksul ainult ühte paleed, siis mina valiksin Versailles’. Selle tohutud proportsioonid, ülevoolavalt luksuslik sisu, kujuteldamatult kaunid ja võimsad aiad – see on midagi sellist, mida lihtsalt peab nägema. Vähemalt minu arust.
Sinna saamine on tegelikult väga lihtne, eriti kui sul on olemas Carte Orange (peab kehtima tsoonis 4). Mõnikümmend minutit sõitu kesklinnast ja oledki kohal. Rongijaamast edasi minemiseks järgi rahvamassi liikumissuunda, sest enamasti minnakse sinna ühe ja sama asja pärast. Seda öeldes vabastan end siiski vastutusest juhuks kui lossile vastupidises suunas toimub just Teie külastuspäeval näiteks Rahvusvaheline Makaronipuurijate Aastakongress ja kõik delegaadid juhuslikult tulid sama rongiga kui Teie. Enamasti siiski tormab mass ikkagi lossi suunas.
Ja see rahvamass on tihtipeale ikka väga suur. Vastikult suur. Piletisabade pikkus võib olla sadu meetreid ja Jumal andku külastajale mõistust, et seista õigesse sappa. Seal on olemas sabad tuurigruppidele ja lihtkülastajatele. Viimati lossi külastades oli saba küll pikk, kuid õnneks liikus üsna kiiresti ning üle poole tunni seisma ei pidanud. Samas mõnel ilusa ilmaga laupäeval-pühapäeval võib asi olla ikka päris hull, seetõttu on mõistlikum jätta see visiit nädala keskpaika, esmaspäeviti on loss suletud (park peaks olema küll lahti).
Kui pilet lunastatud, siis on kaks varianti – kas minna ja üle vaadata loss või siis jalutada pargis. Meie võtsime esimesena ette treti rohelusse, sest olime kohale tulnud suhteliselt avamisajaks ning enamus rahvast tormas piletisabast otse lossi kaema. See aga tähendas siseruumides tohutut tunglemist. Ja pargis suhteliselt olematut rahvahulka. Meie plaan oli see, et selleks ajaks kui me pargist tagasi tuleme on suurem mass lossis ära käinud ja meil veidi rohkem ruumi paleega tutvumiseks. Ja tegelikult meie plaan ka töötas. Park oli suhteliselt inimtühi ning lossi juurde tagasi jõudes olime osades ruumides oma Audiogiidiga üksinda.
Versailles lossi pargi all tuleb mõelda 8km² suurust ala, kuhu on ära paigutatud väga erineva stiiliga pargid, kanalid, aiad jne. Osad pargid on tiheda hekiga labürindid, osad suurte põlispuudega metsalaadsed moodustised, osad aga hoopis lilledest/põõsastest voolitud aiad. Niisama jalutamiseks ja ilusa ilma veetmiseks ideaalsed kohad. Pargi ühes otsas on siis loss ise, teises otsas aga Trianon Marie Antoinette’i maja ning külaga. See küla oli minu arust eriti lahe koht – Marie Antoinette lasi ehitada pisikese normandia tüüpi külakese sisuliselt oma palee taha aeda. Selleks, et tema lapsed ja tema ise saaksid nautida maaelu, kui selleks soov tekib. Seal on elumajad, veski, käsitöökojad, põllulapid jms – tundub väga ehe. Nagu meie vabaõhumuuseum, aga muidugi oluliselt väiksem.
Selleks hetkeks kui külla jõuate hakkavad ilmselt juba jalad mõtlema, et võiks nüüd veidi hoogu pidada. Kusagil tiigi või kanali kaldal pikniku pidamine oleks selle hetkel hea mõte ning seks puhuks on mõistlik midagi eelnevalt ette valmistada. Kuigi võimalus söögikraami osta tekib ka pargis, siis sealse toidu hinna ja kvaliteedi suhe pole kiita. Kui paus tehtud, siis tuleb kogu kõnnitud maa tagasi jalutada.
Versailles loss ise on muidugi samuti muljetavaldav ja ma saan täiesti aru, miks prantsuse rahval Päikesekuningast kopp ette sai. Luksust näed igal sammul ning üldmulje on igati majesteetlik. Lisaks kuningaajale võib Peeglisaalis mõelda ka selle peale, et just seal kirjutati alla I MS rahuleping. Mis aga kahjuks lõplikku rahu Euroopasse ei toonud.
Et aga mitte teemat morbiidselt lõpetada, siis väike ja väljapeetud huumorkild seoses Versailles rahulepinguga, mida sobiks rääkida igas õukonnas ja endast lugupidavas härrasmeeste klubis (st tegu ei ole ropu anekaga). Nimelt tulnud sakslaste delegatsioon marssal Fochi (liitlaste ülemjuht) juurde kapituleerumistingimusi arutama. Foch võtnud seepeale laualt paberi ja hakanud tingimusi ette lugema. Pärast seda kui ta oli lõpetanud, olid sakslased justkui puuga pähe saanud ja vastasid, et „ei ole võimalik, et üks tsiviliseeritud rahvas võiks teisele selliseid tingimusi peale suruda”. Foch vastas: „Tore, et te nii arvate. Ei, need pole meie tingimused. Need olid tingimused, mille esitas Saksa komandör Lille’i linna kapituleerumisel”. Muhahaaa….
Aga jah Versailles’sse minna tasub kui kannatab Pariisi külastamisest päeva näpistada.
.
Reims
Idee Pariisist päevaks välja sõita tekkis seoses sellega, et tekitada väike vaheldus Pariisi suurlinna kärale. Et suts maale ja tagasi. Prantsusmaa esmaklassiline raudteesüsteem annab selleks ka suurepärase võimaluse. Paari-kolme tunniga jõuaks kasvõi Vahemere äärde, kuid meie otsustasime lühema tripi kasuks. Kuna oli sügis, siis otsustasime külastada Champagne’i regiooni, et süüvida veidi kohalikku šampusekultuuri ja külastada mõnda veinikeldrit. Mõeldud-tehtud. Valisime päevareisi (day-tripi) sihtkohaks ühe Champagne maakonna pealinnadest – Reimsi. Lisaks arvukatele veinikeldritele on seal ka muud teha ja vaadata.
Teine vahva asi, mis sellega kaasnes oli kuulsa TGV (Train avec Grande Vitesse e suure kiirusega rong) ära proovimine. Kus sa muidu ikka saad rongiga sõita üle 200 km/h. Reims asub Pariisist 130 kilomeetri kaugusel ja sinna sõitmine kestis plaani järgi 45 minutit. Kuna Pariisis sees sõitis rong aeglaselt, siis keskmine kiirus oli „kõigest” 173 kilti tunnis, kuid linnast väljas uhas süstik ikka üle 200. Kui aknast välja ei vaataks, siis oleks emotsioon ilmselt sama kui istuks Tallinnas Balti Jaamas kusagil pingi peal. Ainult mugavam. Rongis siis. Mingit kõikumist ei olnud, selline pehme ja sujuv kulgemine. Aknast välja kiikamine lisas aga perspektiivi - väiksemad asulad möödusid mõne sekundiga, kohati raudtee kõrval vongelnud kiirteel autod justkui seisid, kaugel ees põllul töötanud ja täpina paistnud traktor oli järsku samasuur täpp seljataga jne. Väga muhe.
Pileti ostmisega läks veidi aega, sest linna nimi „Reims“ ei allu tavapärastele hääldusreeglitele, kuid see selgus alles siis, kuid leti ääres sai pileteid ostetud. Ei ole ei Riims (nagu inglased seda kutsuvad) ega Rääms nagu võiks eeldada hääldusreeglite järgi. On hoopis Raans. Prantsuse pärase erri ja nasaalse enniga. Ning tasub olla tähelepanelik, et millisest raudteejaamast rong väljub. Pariisis on 7 olulisemat rongijaama, kust rongid siis väljuvad eri suundades. Champagne maakonda ja üldse ida-Prantsusmaale minevad rongid väljuvad Gare de l’Estist e idavaksalist.
Selle lühikese aja jooksul, mis see sõit kestis, tulid pähe igatsugu kentsakad ideed, mis rongisõiduga seotud. Näiteks see, et kui rongis õhku hüpata, siis kas rong sõidab alt ära ja sina lendad seetõttu täiel kiirusel vastu vaguni seina? :P Aga ühes maailma kõige kiiremas rongis seda mõtet testima ei hakanud, kuigi oli olemas konsensus asja arutajate hulgas, et tegelikult nii ei juhtu. Miks ei juhtu – vaat see meelde ei tulnud. Arvatavasti olin sellest füüsikatunnist, kus antud teemat arutati, puudunud (ilmselt on fenomen seotud sellega, et sinu kiirus on õhku hüppamise hetkel seotud rongi kiirusega, kuid kuna füüsika polnud just eriline lemmikaine, siis ega eriti ei panustanud kah teooria ja tõestuse väljamõtlemisele). Ja kui teaduslikku põhjendust pole, siis katse-eksitus meetodit ei maksa oma isiklikul ihul testida. Seega ennem kui nii asjalikud mõtted said oma lahenduse, olime Reimsis.
Vaksalist välja astudes tervitas meid peenike, peaaegu aimamatu uduvihm. Oli tööpäeva hommik ning rahvast väga palju tänavatel polnud. Tunde järgi hakkasime liikuma kesklinna suunas (ennem Internetist sai vaadatud suund ära). Ega seal väga palju variante polnudki, astud raudteejaama uksest välja ja lähed otse. Oligi kogu skeem. Loetud minutitega sattusime linna keskusesse – kohvikuid ja pagariärisid vaikselt avati, poed olid veel kõik kinni. Mõte oli selline, et kõigepealt tutvume vaatamisväärsustega ning siis läheb šampusetuurile. Pärast šampusejoomist arvatavasti väga ringi kolada enam ei viitsi. Oleneb muidugi kogusest. :P
Ühest avatud kohvikust ostsime endaga kaasa mõned saiatooted ja sooja kohvi ning kõige parema koha nende manustamiseks leidsime oleva kuulsa Reimsi katedraali taguse aia. Seal oli hea vaikne, seal olid pingid ning lisaks ka prügikastid sodi ära viskamiseks. Lisaks sai mugimise ajal imetleda katedraali majesteetlikust ja põnevaid arhitektuurilise detaile. Reimsi katedraal kannab samuti nime Notre Dame (Cathédrale Notre Dame de Reims) ning prantslased teavad seda kirikut sama hästi kui Pariisi nimekaimu. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on see ehitatud kohale, kus Reimsi piiskop Saint-Remi ristis frankide kuninga Clovise aastal 496. See muutis frangid ristiusklikuks rahvaks. Teiseks aga seetõttu, et see katedraal on Prantsuse kuningate kroonimise koht. Loomulikult oli ehitis võimas ja imposantne, kuigi veidi väsinud. Ja tagaaed oli kohvijoomise ja saiakeste söömise jaoks väga mõnus koht.
Reims on mõnus linnake ka niisama jalutamiseks ning sellest võimalusest haarasime ka kinni. Ennem aga astusime läbi katedraali juures asunud infopunktist ning hankisime kaardi ja veidi infot. Otsustasime ära millist veinikeldrit läheme pärastlõunal külastama ning siis oligi aeg linnaga lähemalt tutvuda. Pariisist tulles tundus jube imelik vaatepilt kui tänavad oli praktiliselt tühjad, sest kes oli tööl, kes koolis. Ärid olid vaikselt oma uksed avanud, kuid ilmselt ootavad ka nemad lõunapausi, mil rahvas rohkem liikvele läheb. Aga seda parem meile – saime Reimsiga rahulikult tutuvuda.
Lisaks katedraalile, kirikutele ja muudele keskaegsetele ehitistele on seal muudki põnevat. Ega me ju mingi konkreetse vaatamisväärsuse pärast Reimsi ei läinudki. Ok, katedraali nägime ära, kuid päeva rosin pidi olema ikkagi šampus. Huvipakkuvaks vaatamisväärsuseks päeva sisustamisel pidasime aga autode muuseumi - Musée Automobile Reims Champagne.
Eelnevalt aga dešifreerisime kohaliku linnaliini bussiliikluse saladused ja avastasime, et päevapilet oli odav. Bussiga sõitmise mõte tekkis seetõttu, et ilm oli nagu ta oli (iga hetk võis sadama hakata) ja see automuuseum asus linna teises otsas. Bussipeatustes olid linna kaardid olemas, kuhu kõik bussiliinid ka ilusti peale olid joonistatud. Seal näpuga järge ajades tuvastasime ühe autobussi, mis viis meid ühe ümberistumisega kohale. Ja kanäe – peagi olimegi automuuseumi juures. Sõit oli iseenesest kummaline, buss sai linna keskusest vast paar minutit sõita kui olime järsku viinamarjaväljade vahel. Kui meil arenes elu viimased aastad niiviisi, et linnad vajusid üha laiemaks ja täiesti korralikud põllumaad rikuti kipskarpidega ära, siis Reimsis tundub olevat vastupidi. Põllumajandus on enda alla haaranud enamuse suurematest vabadest lappidest linna sees ja tungib üha lähemale ja lähemale linna keskusele. Tegelikult see muidugi nii idealistlik pole – Reims lihtsalt on kogu aeg asunud veinimõisate kõrval ja linna laienedes on osad põllud jäänud linna sisse. Aga vahva oleks ju mõelda, et näiteks mõni talumees ostab linnalähedase p..sekukkunud arenduse ära, tõmbab Gyprocmajad maha, teeb maaparanduse ja rajab sinna viljapõllu. :P
Bussilt maha astudes lahistas juba täiega vihma. Ja kõht oli jõudnud tühjaks minna. Selles mõttes täiesti õigel ajal, et seisime sisuliselt ühe restorani ukse ees. Ega’s midagi astusime sisse ja leidsime eest sellise valgete linadega söögikoha, kus kohalikud oma lõunat nautisid. Istusime maha meiegi ja võtsime päevamenüü. Ei mäleta mis see täpselt oli, kuid mäletan seda, et see oli hea. Ja meeles on ka veel see, et meie olime kõige kiiremad sööjad. Prantslased on ka ikka selline siesta rahvas, kus lõunasöök on mitu käiku, laual on alati karahvinitäis majaveini ning aega läheb söömistoimingu peale kokku kaugelt tunni. Meiesuguseid põhjamaalaseid on ju lapsest saadik õpetatud, et sööd oma toidu kiirelt ära ja siis lahkud lauast. Seetõttu olimegi kolmveerand tunniga kõik toidud nahka pistnud, veini ära joonud ning natuke niisama istunud ja juttu ajanud. Eestis on ju elutempo nii kiire-kiire. Selliseid lõunamaiseid söögiharjumusi tasub õppida – võtad rahulikult, naudid. Ega töö (või elu) ei ole jänes, et eest ära jookseb. Argentiinas käies näiteks juba tuli välja selline kahetunnine õhtusöök. Aga seal on muidugi ka keskmised lihakogused sellised, et puhtfüüsiliselt ei ole võimalik seda kiirelt alla kugistada. Aga see selleks. Tahtsime üle tee asuvaid vanu autosid juba näha.
Automuuseum oli paigutatud kahte suurde halli ning eksponaatide arv oli suur ja seinast seina. Pärast kohustuslikku piletiostu ja „Kust te olete? Estoniist. Kust? Estoniist! Aaa…“-rutiini leidsime end praktiliselt kahekesi uunikumide keskelt. Valik oli meie arvates äärmiselt huvitav. Alates 19.saj tõelistest uunikumidest kuni 1970.-te kultusautodeni välja. Väljas olid nii tuntud (Renault, Ford, Citroen) kui ka ammu kadunud autotööstuste toodang. Väga paljud olid piinliku täpsusega renoveeritud, osad aga jällegi otsekui kusagilt küünist heinte alt just eile leitud. Lisaks sõiduautodele leidis sealt ka tuletõrjemasinaid, mootorrattaid (ja muid kaherattalisi), mudelautosid, mänguautosid ja eelmise sajandi reklaamplakatid. Osad autod olid isegi müügiks, enamasti küll kehvas seisus olevad masinad, kuid nt ka üks tipp-topp Porsche Spyder kandis „Vente“ (e.k. müügis) silti. Pildil on Corvette kusagilt viiekümnendatest (vist). Kokku läks meil seal ära kõvasti üle tunni aja. Selle muuseumi külastamine oli kindlasti hea mõte, seega kui aega veinimaitsmisest üle jääb ja vanad autod just tülgastust ei tekita, siis tasub läbi astuda.
Aga nüüd on piisavalt ümber põõsa pekstud (vabatõlge väljendist „beat around the bush“). Kõhud täis, vaatamisväärsused vaadatud. Seega oli jäänud veel ainult päeva rosin. Šampus. Linna kaardilt olime juba söögilauas välja valinud veinimõisa nimega Vranken-Pommery. Tegemist siis ühe suurima ja tuntuma šampanjatootjaga, kuigi Reimsis on ka temast palju tuntuimaid nimesid. Nagu näiteks Veuve Clicquot Ponsardin, G.H.Mumm, Taittinger jpt. Pommery sai valitud nii külastusmugavuse kui sobivate tuuriaegade tõttu. Ilm oli läinud jälle kehvaks ja ladistas täiega. Tänasime jälle oma tarkust, et olime ostnud bussipileti. Buss viis meid praktiliselt Pommery veinimõisa väravasse, kuid vihmavalingud olid läinud nii suureks, et pidime ikkagi omale keebid üll’ tõmbama. Et mitte päris ära liguneda. Päris vahva vaatepilt võis olla – mul oli sinine vihmakeep, naisel punane. Nagu tipp ja täpp J
Pommery veinimõisa keskus on siis üks nendest, millele linn ümber oli kasvanud. Mõis aga oli aus – suur tootmishoone, kõrval (üle tänava :P) viinamarjapõllud, maasse kaevatud lõputud tunnelid šampanja valmimise protsessi läbiviimiseks ning degustatsioonisaal. Ostsime endale tuuripiletid ja peagi viidigi meid maa alla. Neid tunneleid, mis enamasti olid pudelitega täidetud, oli kokku hämmastavad 18 km. Lisaks tunnelitele hoitakse veine ka nn kriidiaukudes. Kokku oli selles veinimõisas 30 m sügavusel maa-all ca 20 miljonit pudelit kihisevat erinevates tootmisfaasides. Maa all hoitakse pudeleid seetõttu, et seal on suhteliselt stabiilne temperatuur aastaringselt – ca 10ºC. Lisaks tuurile anti meile ülevaade ka protsessist, kuidas šampust valmistatakse. Panen selle tarkuse kirja ka, sest minu jaoks vähemalt oli see huvitav.
Ehk siis retsept – kuidas teha šampust:
Punkt 1. Oma veinimõisa Champagne maakonnas
Punkt 2. Sügisel kui on käes viinamarjade korjamise aeg palka inimesed ja lase neil käsitsi korjata oma istandus tühjaks. On olemas ka masinad, kuid oluline on, et viinamarjad oleksid terved (et koores olev värvaine ei rikuks viljaliha värvi)
Punkt 3. Valmista šampus. Kõigepealt tuleb siis viinamarjadest mahl välja pressida ja seda tehakse septembri keskpaigas. See kui palju mahla sa võid ühest kilost viinamarjast välja pressida ning kuidas ja millal sa võid mahla transportida, on kõik seadusega reguleeritud. Aga kaalul on muidugi ka regiooni uhkus ja kvaliteedimärk, seega šampuse tegemisel on kõik väga kontrollitud. Ega siis ilmaasjata ei ole ülemaailmselt aktsepteeritud see, et šampuseks tohib kutsuda ainult Champagne maakonna vahuveine. Sovetskoje Shampanskoje on siin erand – kuid nagu nimigi ütleb on tegemist, mingi nõukogude solgiga, mida isegi vahuveiniks on raske nimetada. See, et sitale paned nimeks sai, ei tee veel sitast saia. Aga noh nimevarastamine oli väga levinud praktika meie idanaabri juures (või siis kunagises NSVL-s).
Esimene kääritamine on protsess, mis toimub kümne päeva (septembri keskpaik – oktoobri algus) jooksul pärast mahla valmimist. Selle aja jooksul muudetakse viinamarja suhkrud pärmi abil alkoholiks. Protsessi lõpus on tegemist sisuliselt valge veiniga. Toimub proovimine ja kvaliteedikontroll.
Malolaktiline kääritamine on teine kääritusprotsess, mis kestab kolm nädalat (kuni Novembrini tavaliselt). Selle protsessi ajal vähendatakse Champagne veinide naturaalset happesust. Üsna jõulise maitsega õunhape muutub maitsmismeele jaoks oluliselt pehmemaks piimhappeks.
Järgmine osa on eelsegamine ja segamine. See on Keldriülema (hoolimata suht tagasihoidlikust nimest on tegu vaat’ et kõige tähtsama mehega veinimõisas) töö. Eelsegamise ajal segatakse kokku sama küla või sektori sarnased veinid. Pommery puhul tähendab see 150 erinevast veinist ca 30 erineva tegemine. Lõplik segamine toimub siis nende 30-ne veini hoolikal segamisel ja sellel hetkel saab šampus omale maitse. Seega väga oluline töö ja suur vastutus on Keldriülemal.
Pärast segamist pannakse veinid pudelitesse, lisatakse suhkrut ja pärmi ning algab aeglane kääritamine. Pärm muudab üleliigse suhkru süsihappegaasi ning mullid ongi tekkinud.
Ja siis algab nn vananemisprotsess. Selle protsessi jooksul lihvitakse šampuse maitseomadusi, vein saab lõpuks valmis, sest pärmibakterid, mis surevad lasevad endast välja vajalikud aroomid. Vananemisprotsessi pikkus sõltub sellest, et kui kvaliteetset veini tahetakse saada. See võib kesta isegi aastakümneid.
Kui aga vein on oma maitseomadused saavutanud ja on valmis, siis on vaja lahti saada jääkidest. Selleks pannakse pudelid teatava nurga all riiulitesse, nii, et korgi osa on allpool. Selle tulemusena sadestub kogu sodi aja jooksul korgi alla. Ja siis on ainus mure selle kättesaamine. Aga kuidas seda teha? Vein on ju rõhu all ning kui lihtsalt kork ära võtta, siis lendab gaas välja ja veini maitseomadused muutuvad. Selleks, et sadet kätte saada, pudeli kael külmutatakse. Siis võetakse kork pealt, urgitsetakse sodi välja ning lisatakse veidi veinis lahustatud suhkrut (viimane punkt maitse täiustamisel). Lõpuks aga kork peale, traadid ümber ja kolmeks-neljaks kuuks seisma. Pärast seda pudelid sildistatakse ja neid on võimalik tarbida. Ja siis ise valid maitse järgi – extra brut (täiesti kuiv, ilma suhkrusisalduseta); brut (levinuim, kuiv); extra-sec (kuiv, kergelt magusa maitsega); sec (üsna magus); demi-sec (magus) ja doux (väga magus).
Mind üllatas (ma pole muidugi ka veinigurmaan) see, et šampuste puhul ei kehti reegel, et mida kauem seisnud, seda parem. Pärast sodi väljavõtmist kaelast läheb kell käima. Vahuvein soovitatakse ära juua hiljemalt 2-4 aasta jooksul alates valmistamisest, odavamad vahuveinid aga aasta jooksul. Osad tippmargid võivad säilida ka kauem, kuid pärast seda hakkavad maitseomadused järsult halvenema. Seega 1966 aasta Dom Perignon on hea siis, kui ta on korgi alla saanud sellel aastatuhandel. Vastasel juhul on tegu lihtsalt mingi lurriga.
Aga veinikeldrite külastamist on varemgi ette võetud, seekord hämmastas mind Pommery keldrite suurus. Tuuri jooksul paluti inimestel ka mitte käikudesse ära kaduda, kuigi võib-olla ahvatlus oleks suur. Poleks ju paha paar päeva veeta maailma parima vahuveini seltsis.
Loeti muidugi ka sõnad peale, et me pudeleid ei puuduks, sest need on ikkagi rõhu all. Selle Tulemust, mida võib hoolimatu vahuveinipudeli käsitsemine teha, näitas meile 2008 kevadel Hispaania Codorniu veinikeldri giid. Kätes oli suured armid – pudel oli puudutamisel lihtsalt lõhkenud. Seega nalja pole. Ja neid pidi ka niisama vahetevahel lõhkema. Peamiselt siis suuremad pudelid, mitte need tavamõõtu 0,7-sed. Kõige tavalisemad ongi 0,7-ne pudel (e Imperial) ja 1,5-liitrine (e Magnum). Kõige suurem ülemaailmselt kasutusel olev šampapudel on 30-liitrine, kuhu mahuks ära 40 tavapudelit ja mille nimi Melchizedek.Suurim rariteet, mida meile näidati oli pudel aastast 1874 (vt ka pilti). Kuna sade oli sealt välja võtmata, siis iseenesest oleks sellest veel asja saanud, kuid giid ütles, et ta on proovinud mitmekümneaastaseid veine ning kuna suhkrut pole nendesse jäänud enam grammigi, siis mingit tohutut maitsenaudingut sellest ei saaks. Lihtsalt üks VÄÄGA hapu kihisev vesi. Aga noh tal hea rääkida, meile anti proovida palju värskemat Pommery Brut Royali. Oh päris hää oli. Kohe nii hää, et ostsime paar pudelit (ja klaasi) kaasa teadmisega, et me peame selle kojulennul turvaliselt ära mahutama kohvrisse. Mahtuvuse poole pealt pole probleemi, kuid just katkiminemise oht oli suur. Aga mõtlesime nii, et kui lähevadki katki, siis tegu on ikkagi šampuse, mitte punase veiniga. Kahju riietele saab olema minimaalne. Aga maitse oli jumalik ning hind suhteliselt odav, seega ei saanud ostmata jätta.Aga selle degusteerimisega lõppes ka meie sellepäevane programm. Tõmbasime jälle oma tipi-täpi vihmakeebid peale ja sõitsime kesklinna. Mida sa ikka seal ringi kondad kui vihma sajab ja samas vead kaasas 1,5 liitrit vedelikku, mis on pakitud suhteliselt rasketesse pudelitesse. Käisime veel paaris ostluskohas ning suundusime raudteejaama. Rong tuli peagi ning ennem kui aru saime, olime jälle Paris Gare de l’Estis. Vahva päev oli. Igatahes soovitan Champagne regiooni külastada ja võtta selleks vähemalt paar päeva (ning käia lisaks Reimsile ära ka vähemalt Epernays) ning parem ilm.

L'addition

…ehk siis arve.
Pariisist rääkides ja erinevate foorumite postitusi lugedes saab üsna kiirelt selgeks, et Pariisist rääkimisel tuleb rääkida rahast. Tuleb rääkida sellepärast, et tegemist on kalli linnaga olemiseks ja elamiseks, kuid alati on võimalik kasutada mingeid nippe, kuda kulusid kärpida. Ning ehk aitab alljärgnev jutt veidi ka reisieelarvet planeerida. Muidugi on võimalik Eestist hunnikute viisi konserve kaasa võtta ja elada kusagil linnaäärses hostelis, kuid selline reisimine on arvatavasti üksikute eralõbu. Samuti nagu on vaid üksikute lõbu peatumine Ritzi või George V hotellides, kus ööhinnad on odavamates tubades 1000 euro kandis.
Minu isiklik standard eeldab korralikku ja puhast hotelli võimalikult kesklinna lähedal, kuid võib olla ka veidi kaugemal, kui transport keskusega on hea (st mina käin hotellis peaasjalikult magamas ja muud hüved ei huvita). Pariis pakub võimalusi, mis sobivad mõlemasse kategooriasse. Nagu ma siin reisikirjas kirjutasin, siis minu lemmikkvartal peatumiseks on ja ilmselt selleks ka jääb Marais. Palju söögikohti, metrooühendus väga hea ning mitmed põnevad kohad jalutuskäigu kaugusel. Pariisi (nagu enamuse L-Euroopa) hotellide standardtoad on pisikesed ja mingit ülisoodsat diili ei maksa keskuse lähedal oodata. Double room (topelttuba?) 80€ (ca 1250 EEK) oli enam-vähem see hinnatase, kus mind huvitavad hotellid asusid. Kui sellest tasemest allapoole minna, siis andis tripadvisor ja selle kommentaatorid hotellile reeglina hävitava hinnangu. Ehk siis alla selle on hotellid kas peldikud; asuvad kusagil getos; on hoopis hostelid, kus kemmerg ja vannituba koridori peal või siis jäetakse tutvustuses mainimata, et hotelli esimesel korrusel asub Death Metal Club või siis reiviklubi. Või midagi sarnast. Sellist tüüpi hotellid hõivavad tavaliselt erinevate hotellibroneeringute lehekülgede esikümne. Jutt on kõik ilus ja kena, kuid tripadvisorist loed kommentaare kuidas lobbys kohver ära varastati või õhtul hotelli ukse ees peksa said sellepärast, et vahtisid liiga imeliku pilguga ringi ja hingasid liiga palju kohalike eest õhku ära. Ehk siis ei tasu alati odavama hinna peale minna. Isegi kui on korralik äärelinna hotell, siis transpordikulu (nii ajaline kui rahaline kulu) keskusesse võib selle säästu kiirelt hävitada.
Hotellide kohta veel niipalju, et hommikusöök reeglina ei sisaldu hinnas ning juurde ostes maksab see ca 8€ per suu. Päris kallis ütleks ma. Samas lootes, et kusagil kohvikus saab odavamalt, siis pigem see nii ei ole. Võib juhtuda, et leiate soodsama koha kuid samuti võib juhtuda, et hommikusöögid maksavad üle 10€. Seega igaüks peab otsustama kui tähtsad on need paar croissanti ja moos + kohv. Hommikusöök on aga jällegi väidetavalt kõige olulisem söögikord, seega…
Mis puudutab söömist üldiselt, siis see kipubki olema Pariisis kallis. Väljas söömine on siis see, mida ma siin silmas pean. Võib loomulikult kohalikest supermarketitest (Monoprix, Carrefour, Franprix jne) osta kiirnuudleid ja neid hotellis külma vee sees leotada, kuid vaevalt sellise toidu gurmaane palju on. Ning omad kohustused seab ka see, et prantsuse köök on ju fantastiline. Kui minna sellisesse keskmisesse restorani kusagil Marais kandis, siis võid oodata, et maksad prae eest vähemalt 15-20€, sellele lisaks muidugi vein, saiakesed ja oma osa ootab ka teid teenindanud garçon (nii 10-15% suurust osa). Kahe peale läheb seega õhtusöök ligikaudu 60€, mis on kodukamarasse ümber panduna umbes-täpselt 1000 raha. Lõunasöök tuleb ilmselt paarkend öirut odavam, sest kes ikka päeval veini joob. Numbreid kokku lüües tuleks iga päev niiviisi süües kokku ikka suur summa, autori jaoks isegi liiga suur summa. Seetõttu tuleb kasutada ka alternatiive. Marais ja Ladina kvartalis on meie söögimuresid lahendanud erinevad rahvustoitude söögikohad (Liibanonist Jaapanini ning Kambodžast Malini – kõik kohad on esindatud). Sealsed toidud on soodsamad, pead lihtsalt otsustama, et milline toit sul kõrist alla läheb. Kagu-Aasia riikide osad molluskid või siis tüüpiline Hiina maitsestamata riis ei pruugi olla just kõige mõnusamad kõhutäited. Samuti mõni India karri, mis tapab kõik tuntud ja tundmata bakterid seitse põlve ette ja taha, võib jätta Pariisi reisile oma kustumatu jälje. Ja seda mitte kõige paremas mõttes. Nagu ma vist kusagil reisikirja alguses juba mainisin olid meie lemmikud türgi, jaapani ja hiina söögikohad. Türklaste suured ja maitsvad kebabid ning hiinaka erinevad suupisted olid keelt alla viivad. Eestis nii head pole igatahes saanud. Hinnad jäid sinna 5-6€ piirimaile ning selle eest sai tõepoolest kõhu täis. Joogipoolise võib osta marketist.
Kolmas võimalus kõhtu täita on boulangerie oma pirukate, kookide, saiakeste ja muu kraamiga. Kalliduselt jääb see kahe eelmise vahele. Üks koogike maksab vähemalt 2,5€ - seega hulluda ei maksa. Ja soe soovitus – boulangeriesse tasub sisse astuda ainult täis kõhuga. Vastasel juhul paneb mõni nõrgema närvikavaga näljane lihtsalt pildi tasku.
Transpordist ma kirjutasin „Plat principal“ osa alguses. Kui olla pikemat aega, siis Carte Orange on asendamatu. Turistidele mõeldud transpordi ja muuseumite kombokaardid (segakaardid) ei tasu lihtsalt ära. Nende hind tuleb kallim kui Carte Orange + saadavad soodustused kokku. Olen füüsiliselt selle läbi arvutanud.
Shopping on samuti üks asi, millest ei saa üle ega ümber. Variante selle spordialaga tegelemiseks on tuhandeid. Minu soovitus on minna sinna soodusmüükide ajal – nt juuli ja jaanuar on selleks ideaalsed. Kui Eestis on allahindlus see, et 1900 EEK maksnud teksad maksavad allahindlusega 1799 EEK, siis mujal Euroopas tähendab allahindlus seda, et 1900 EEK maksnud teksad maksavad 400 EEK. Tõsiselt. Eesmärk on pood vanast kraamist tühjaks müüa, ennem kui uus kaup sisse tuleb. C&A kaubamajast ma juba kirjutasin, kuid ei väsi seda kiitmast – isegi suurtele meestele on kaupa kuhjaga. Allahindluste korral saab terve garderoobi sealt ülisoodsalt. Ja seda räägib inimene, kes jälestab shoppamist ning riidepoodi viitsib minna vaid äärmisel vajadusel. Ilmselt süstib positiivsust just see, et saab hunniku vajalikke asju ostetud ja siis ei pea lähiajal poodi minema. Ja loomulikult vähemalt kahekordne hinnavahe Eesti poodidega (Pariisi kasuks) ei jookse ka mööda külgi maha.
Kellel on kallim maitse ja ihalus eksklusiivsuse järele, siis Madeleine’i kant ja Champs-Elysées on sinu jaoks. Maailmakuulsate brandide esinduskauplused, Printemps ja Galeries Lafayette kaubamajad – sealt peaks leidma omale sobiva toote ka kõige suurem luksuseihaleja. Ülemist hinnapiiri ei ole.
Meeles peab pidama vaid seda, et pühapäeviti on 95% poodidest kinni. Sealhulgas suured toidupoodide ketid. Põhjusena on ühelt poolt tööliste kaitse (et ikka vaba üks päev kindlasti oleks) ja teiseks väiksemate äride kaitse (et ei peaks liigselt kulusid tegema pühapäeval lahti olemisega). Seda on tahetud küll ära muuta, kuid siiani seisavad ametiühingud kui müür. Ma ei tea kas need eeltoodud põhjused ka tõele vastavad, kuid üks positiivne faktor on täiesti ilmne – pühapäeva ei raisata poodlemise peale vaid pigem saavad inimesed omavahel kokku ja veedavad aega oluliselt kultuursemalt. Eestist tulnud inimesele võib see tunduda aga isegi väikese šokina kui ei ole võimalik 24/7 ostelda. Pigem on Euroopa mudel (pühapäev on VABA päev) ikka parem kui USA mudel (24h kaubamajad). Aga seda infot on tarvilik teada, kui näiteks plaanid pühapäeva õhtul koju lennata ja mõtled hommikul veel poest head-paremat kaasa osta. Ei saa!
Muuseumid ja muud vaatamisväärsused on reeglina üsna paindumatu hinnapoliitikaga, kuid ka siin on erandeid. Väga paljud vaatamisväärsused on tasuta iga kuu esimesel pühapäeval. Siia nimekirja kuuluvad nt Arc de Triomphe, Pompidou keskus, Louvre, Musée d’Orsay jne, kuid siis peab arvestama, et külastajate hordid on kordades tavapärasest suuremad. Ja tavapärasel ajal on rahvast väga palju (aastaaeg väga rolli ei mängi). Ehk siis võimalusel tuleks nendel päevadel hitt-vaatamisväärsustest hoiduda, samas kitsa eelarve puhul on niiviisi jällegi võimalus säästa sadu kroone. Juba üksainus Louvre pilet on 150 EEK.
Suveniirid on kindlasti üks artikkel, mille peale reisidel raha kulub. Ok, ma tean osasid, kellele see teema tekitab põlgust, kuid julgen siiski üldistades öelda, et enamus ostab endale midagi mälestuseks. Kõige rohkem selliseid nännipoode on (vähemalt minu arvates) Montmartre’il – treppidega paralleelselt mäkke ronival tänavakesel. Seal ajab üks suveniiripood teist taga. Kõige parem viis säästa on arvutada ise kokku kauba peal märgitud hinnad ja siis jälgida, et sulle antakse tagasi piisav hulk raha. Need kaupmehed on väga maiad turiste tõmbama. Vältida tasuks ka selliseid suveniiripoode, kus kaupadel pole hindu peal. Sealt tasub osta ainult siis, kui sa tead konkreetse toote väärtust või hinda mõnes teises suveniiripoes, vastasel juhul tõmmatakse sul, vabandage väljendust, perse lohku üsna suure tõenäosusega. Mind teeb ostmisel alati ettevaatlikuks küsimus „Where are you from?”. See võib olla küll tavapärane viisakus või lihtsalt uudishimu, kuid tihtipeale hakkab sellest lausest pihta psühholoogiline müügitöö ja ostja maa kiitmine (ja tänu sellele saad „erihinna” osaliseks). Vt ka "kastanite afääri" reisikirja põhiosast.
Viimasel reisil sai kasutatud ka TGV-d e otsetõlkes Suure Kiirusega Rongi. Osati seetõttu, et oli soov selle rongiga sõita, enamasti aga seetõttu, et käia ära Champagne regioonis. Rongipiletid on küll üsna kallid, kuid selle eest on rongid väga mugavad. TGV peale tasuks mõelda näiteks siis, kui on plaan teha pikki otsi – nt Pariisist sõita Marseilles’sse. Konkreetse liini puhul tuleb üks ots ca 1500 EEK ning kohale jõuab 3 tunniga, vahemaa ca 750 kilomeetrit. Rongi keskmise kiiruse võib igaüks ise arvutada. Lennukiga saaks kiiremini ja võib-olla isegi odavamalt, kuid lennujaama minek, check-in, ootamine ja pärast pagasi kätte saamine ja lennujaamast linna saamine võib kokkuvõttes võtta samapalju aega. Rongis on aga mugavad istmed, saada jalgu sirutada, mööda lendavat Prantsusmaad jõllitada ning niisama ringi jalutada ja peale selle – rongis pole pagasipiirangut. Seda hüperkiirust otseselt ei tunneta, vaid aknast välja vaadates näed, et kõik möödub kuidagi väga kiirelt. Seal rongiga sõites kujutasin ette sama asja Eestis – 30-40 minutiga Pärnust Tallinnasse, tunniga Tallinnast Tartusse, veidi üle tunni sõidaks Narva. Vat see oleks tase…