Plat principal

Põhiroaks on siis frankide pealinn ise e Pariis. Selle peatüki alla olen koondanud kõik, mida autoril selle linna kohta öelda või arvata on. Siin on hinnanguid, fakte, ajalugu ja näpuotsaga ka fiktsiooni. Autor ei ole selles linnas elanud ega üles kasvanud, mistõttu kõik arvamusavaldused on subjektiivsed. Lausvale avastamise puhul on võimalik kasutada kommenteerimise võimalust. Siiski olen kokku Pariisis viibinud mitme aasta peale kokku peaaegu 3 nädalit, mistõttu julgen juba midagi arvata ja ka kommenteerida.

Oma Pariisi reisiplaanid olen alati kokku pannud tänu elukogemusele (ilmselt teab igaüks vähemalt 5-t vaatamisväärsust Pariisis), Internetile (nt linna ametlik turisminfo leht http://www.parisinfo.com/) ja tegelikult ka Dorling Kindersley ilusale pildiraamatule. DK raamatud ei olegi kuidagi võrreldavad Lonely Planeti, Rough Guide'i või muude sarnaste reisipiiblitega, kuid mingi konkreetse linnaga tutvumiseks on need vähemalt minu arvates väga head.

Esmakohtumine linnaga tähendab paljuski kohustuslike kohtade läbikäimist - Louvre, Eiffeli torn, Notre-Dame, Moulin Rouge, Arc de Triomphe, Montmartre+Sacre Coeuri katedraal, Luxembourgi aed jne. Selleks, et mitte ennast ära rebestada ja üleküllastuda kunstist/kultuurist/arhitektuurist, tuleb võtta aega. Pariisi pole mõtet minna paariks päevaks või nädalavahetuseks ja siis kõike näha. Tasub olla minimaalselt nädal ja läbi käia maksimaalselt 1-2 vaatamisväärsust päevas. Ülejäänud aja võiks aga niisama patseerida, teha pikki lõunaid, limpsida kusagil veini või istuda Seine'i kaldal ja lihtsalt puhata. Siis tekib õige feeling, vastasel juhul võib jääda selline nigel mulje - rahvamassid, tonnide viisi kunsti, veelkord rahvamassid ja väsinud jalad.

Tavaline Pariisi reis algab Charles de Gaulle'i (CDG) lennujaamas, kuhu Estonian Air (või siis off-seasonil mõni partnerfirma) reeglina maandub. Lennujaam on suur ja tunglevat rahvast täis. Sellel, kes esimest korda läheb, võib esiotsa silme eest kirjuks minna. Tegelikult on kõik väga lihtne - tuleb minna kogu aeg selles suunas, kuhu näitab siltidel nool ja "RER". Niiviisi satud rongi peale, mis viib mõnekümne minutiga kesklinna. Bussitransfeere pole senini proovinud ning arvestades Pariisi liiklust ning ummikuid, siis ilmselt kiiremini nendega linna ei jõua. Täpsema info transpordisüsteemi ja piletihindade kohta leiad Pariisi ühistranspordi kodulehelt (RATP). Lennujaamast kesklinna sõit on mitu korda kallim kui tavaline kesklinnas ringi kärutamine, kuna CDG asub kesklinnast üsna kaugel. Kui saabud nädala algul ja plaanid olla terve nädala, siis soovitan osta Carte Orange'i (nii et lennujaama tsoon ka sisse jääb). Siis on nädalaks transpordimure lahendatud ja sama piletiga saad ära käia ka nt Versailles's. Carte Orange on mõeldud peamiselt kohalikele, seega tegu ei ole turistinülgimiskaardiga (à la Paris Visite). See on ainuke kaart, mis ka tegelikult ära tasub (ja üsna kiirelt muide). Paris Visite tasub vist ainult siis ära kui 4 või 6 päevaga käid läbi kõik Pariisi tasulised muuseumid ja muud vaatamisväärsused ja sõidad üsna tihti ka ühistranspordiga. Ka järjekordade vältimine pole argument, siiani pole mina üheski piletisabas üle 10 minuti seisnud. Carte Orange on aga konkreetse suunitlusega ühistranspordikaart ja vägagi mõistliku hinnaga.

Kui rongijaama üles leiad ning piletid ära ostad, siis mõne aja pärast leiadki ennast Gare du Nordis, mis on Pariisi suurim rongijaam (vist). Sealt tuleb siis leida sobiv metrooliin hotellini jõudmiseks (kui sa just Gare du Nordi lähedusse hotelli ei broneerinud). Pariisi metroosüsteem on üks parimaid maailmas - liine on palju, rongid käivad tihedalt ja metroo tundub turvaline (olen ka kesköö paiku teenust kasutanud). Loomulikult tuleb säilitada kaine mõistus ja olla tähelepanelik, sest taskuvargad ei maga. Ka orienteerumine on tehtud lihtsaks, mistõttu pärast mõnepäevast kasutamist, tead enam-vähem peast, et kuhu peab minema ja millises jaamas ümber istuma. Negatiivsena võib välja tuua ainult kohatise räpasuse, kuid see on seotud peamiselt teatavate kvartalite ja peatustega. Pariisi metroo töötajad tunduvad olevat aga hoolimata oma rutiinsest tööst üsnagi abivalmid ja kohati ka ülevoolavalt rõõmsad. Kui ma viimase tripi ajal ühel esmaspäeva hommikul omale oranži kaarti soetasin ja püüdlikult prantsuse keeles selle palve kassiirionule edastasin, siis kutt tegi suured silmad ja ütles "Nooooo" (tõlge: "Ei või olla!"). Ning kui ma lisasin, et tahan neid 2 tükki (naisele kah) ja lausa tsoonid 1-4 tuli vastuseks à la "Ära kurat jama, tegelt ka vä?". Ise juba vaikselt pugistab naerda. Eestis võib selle peale ilmselt peksa saada kui sa lähed hommikuse tipptunni ajal kioskisse ostma mingit piletit, kus tuleb lüngad käsitsi ära täita ja pilt kleepida ning sinu taga on 5-6 inimest, kes tahavad lihtsalt piletit osta.

Hotellid kesklinna kandis on reeglina kallid, sest tegu on ikkagi ühe maailma populaarseima turismisihtkohaga. Ja selle kalli hinna eest saad tavaliselt väga väikese toakese ning hommikusöögi eest pead eraldi maksma. Siiski kui veidi otsida, leiab ka inimväärseid hotelle alla 100€/öö (double). Päris hostelis ju ööbida ei soovi ning kusagil getos samuti mitte. Olen kasutanud hotelle nii Opera kui ka Marais kvartalis ning tulevikus jääb valik ilmselt alati Marais kasuks. Et miks? See on kesklinnale lähedal ning kvartal on tihedalt täis häid ja mõistliku hinnaga söögikohti (selliseid, kus pariislased ise käivad, mitte ainult turistid). Viimati peatusime sellises kohas nagu Hotel Sevigné (rue Malher 2, pildil) ning jäime väga rahule. Hotellis oli küll maailma väiksem lift (sama suur kui keskmine külmik), kuid muidu normaalne ja ideaalses asukohas. Broneerisin e-mailitsi otse hotelliga suheldes. Metroopeatus oli üle tee, Notre-Dame & Bastille' väljak 10 mintsase jalutuskäigu kaugusel ning igal pool ümberringi restorane ja erinevate maade take-awaysid. Sügava mulje ja tihedat külastamist pälvisid hotelli kõrval asunud türgi ja hiina take-awayd. Seal müüdav söök oli isegi Eesti mõttes odav ja oi-oi-oi kui maitsev. Head kebabi saab ikka ja ainult türklase ning maitsvat hiina toitu hiinlaste käest.

Aga hakkame siis vaikselt roogadega pihta. Iga "roa" (ehk siis vaatamisväärsuse) konsistentsi kohta saab täpsemalt lugeda nimele klikkides (siinkohal tänud Wikipediale olemasolu eest ja vabandused inglise keele mitteoskajatele). Kui täpsem info ei huvita, siis võib lihtsalt minu heietusi lugeda ja kiirpilgul üle käia kõik meie pilku püüdnud vaatamisväärsused.

Nagu juba korra sai mainitud, siis Notre Dame de Paris (ND nimega kirikuid on Prantsusmaal palju) oli viimase külaskäigu puhul hotellist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Tee Ile de la Cité saarele (seal see katedraal asub) läks läbi Ile Saint-Louisi põhjatipu. Kusagil silla peal mängis tuntuid lugusid akordionimees ning kuigi oli väga turistiliku atraktsiooniga, sobis ta sinna päikeselisse Pariisi varasügisesse ideaalselt. Meloodiad kaikusid veel kaua Cité saare tänavatel. Katedraali juures oli palju rahvast, kuid kuna kirik on suur ning koos taga-aiaga on ruumi küll, siis hajus mass üsna lihtsalt ära. Seekord tipus ei käinud, kuid kunagi olen selle ronimise läbi teinud ning sealt avaneb üsnagi vinge vaade linnale ning lähedalt näeb ära ka gargoilid. Üks õhtu linnas jalutades sattusime uuesti Notre Dame'i juurde ning tuli välja, et see päev näidati kirikus suurel linal filmi katedraali ajaloost (võib-olla näidatakse igal õhtul, ei tea). See oli elamus omaette. Täiesti pime kirik - väljast paistev kuu ja filmi projektor valgustavad õrnalt selle massiivse ehitise võlvkaari ning roosaknaid. Lisaks paiknesid kõlarid igal pool kirikus ning kui siia lisada ka super akustika, siis tekst ja vahepealsed muusikaklipid kajasid võimsalt. See oli selline maagilis-müstiline kogemus.

Notre-Dame'i platsil on ka erinevates reisijuhtides ära mainitud katakombid, kuid siiani pole neid veel külastamisväärseks pidanud. Ile de la Cité on küll Pariisi alguspunkt ja koht, kust linn arenema hakkas, kuid ukse pealt vaadates tundusid need katakombid küll suhteliselt nirud. Muide Pariisile pani arvatavalt aluse Gallia hõim Parisii, kes mainit' saarele elama asus.

Kohe katedraali lähedal on veel teinegi pühakoda, millest tasub kindlasti läbi astuda kui säherdused asjad meeldivad. Tegemist on püha kabeli e Sainte-Chapelle'iga. Sissepääs on samast uksest, mis Siseministeeriumilgi, kuna kabel-kirik asub Siesmini hoovil. See muidugi tähendab enda sisuliselt paljaks koorimist ja läbi metallidetektori minekut, õnneks füüsiliseks läbiotsimisel ei mindud. Samas oli meie hinnangul see kabel väikest ebamugavust väärt. Sainte-Chapelle on kahekorruseline. Esimene korrus on madal ja mõeldud lihtrahvale, teine korrus oma ülivõimsate vitraažidega (seinu sisuliselt pole, on ainult tohutult kõrged aknad) aga endine rojaliteedi palvuskoht. Nimi tuleb muide sellest, et kabeli ehitamise põhjuseks oli keskajal toimunud ostutehing, kus kuningas Louis ostis väidetava Kristuse ristikrooni 135 tuh liivri eest, selle hoidmiseks ehitati püha kabel (muide 40 tuh liivri eest). Kuna täna on ristikroon hoiul Notre-Dame keldris, siis oleks see ehitamine olnud justkui maha visatud raha :)

Kui nüüd vaatamisväärsustes sees käimisest kõrini (nende nägemisest Pariisi kesklinna niikuinii ei pääse), siis võib edasi minna Seine'i kallastele niisama jalutama. Kogu jõe äär on kivikattega ning on isegi erinevaid tasandeid, kus vaateid nautida saab. Ile de la Citélt lahkumiseks pead kasutama ühte kuulsatest Pariisi sildadest. Kui valid kõige põhjapoolsema, siis tea, et see on Pont Neuf (Uus Sild), mis on Pariisi kõige vanem sild. Tegelikult küll kõige vanem alles olev sild ja samal ajal kõige esimene kivisild üle Seine'i. Kui lähed paremale, siis jõuad Rive Droite'i (e paremale kaldale), kus asuvad Louvre, Tuileries' park, Concorde'i väljak, Champs-Élysées, linnavalitsus Hotel de Ville (pildil) jne. Vasakul kaldal (Rive Gauche) on aga Ladina kvartal, Montparnasse, Sorbonne jne.

Paremalt kaldalt leiad ka bukinistid oma kaupa pakkumas. Bukinistid müüvad igasugust kraami, kuid peamiselt siiski raamatuid, maale ja erinevaid pilte. Isegi sai nendega kaupa tehtud ning soetatud vanaaegsete prantsuse toidureklaamide reprosid, mis sobisid ideaalselt koju köögi seina peale. Ilusa päikeselise ilmaga läheb edasiliikumise tempo üsna alla - mööda jõekallast kõmpides lendab aeg üllatavalt kiirelt.

Kui aga siiski on soov avastada ja näha oma silmaga maailma kunstiajaloo tippteoseid, siis tuleb ette võtta käesoleva menüü kõige rasvasem pala e Louvre, mille massiivne külg jookseb vägagi pikalt mööda paremat kallast. Ega sellest mööda vaadata ei anna, kuna koos pargiga on territooriumi üks külg üle kilomeetri pikk. Louvre on üks maailma külastatumaid vaatamisväärsuseid, seega väikesed näpunäited on kohased. Esiteks tuleb külastamiseks valida mõni tööpäev ja minna kohale avamisaeg + pool tundi. See pool tundi hajutab ära massi, kes on kohale tulnud avamisajaks (nagu enamus reisiraamatuid soovitab). Sabas seisma praktiliselt ei ole ma pidanud (2 korda olen seda versiooni testinud). Teiseks - vast kõige olulisem - vali välja mida sa näha tahad. Kõike ei näe saa niikuinii, isegi kui sa oled kuni sulgemiseni. Kiirelt läbijooksmine tekitab ülleküllastuse ning mingit naudingut kunstiaaretest ei teki. Korruste kaardid ja teemad on Internetis olema - pane prioriteedid paika, käi need esmalt läbi ning kui siis jaksu ja viitsimist veel on, siis vaata ka midagi muud. Planeeri vähemalt 5-6 tundi ja võta Audiogiid, tee vahepeal puhkepause ja käi väljaspool muuseumi söömas. Kui kunsti vastu huvi ei tunne, siis pole mõtet sinna niisama minemise pärast minna. Mona Lisa ei ole minu hinnangul niivõrd vaimustav teos, et ainult sellepärast minna. Pealegi näed seda arvatavasti üsna kaugelt ja suure massi sees nügides. Aga kui siiski tunned huvi, siis koos Audiogiidi ja piisava ajavaruga, saab see külastus olema üsnagi meeldejääv. Peale kunsti on seal näha ka killukest Pariisi ja Prantsusmaa ajaloost - vana Louvre'i (mis oli selline tornidega kindlus) alusmüürid, Napoleon III-nda ruumid, lisaks veel erinevad Vana-Egiptuse ja Pärsia artifaktid jne.

Pärast sellist kultuurikõhutäit soovitan teha korraliku pausi (vähemalt selleks päevaks) igasugustest vaatamistest ja väärsustest. Heaks võimaluseks on jalgade puhkamine Seine'i jõel loksudes - just nimelt paadisõit Seine'l. Paadifirmasid, mis teeb ca 1-tunniseid tuure, on palju. On võimalik teha niisama ring lahtise laeva katusel päikese käes peesitades, on võimalik teha õhtul pikem sõit koos õhtusöögiga, on võimalik teha ka privaatretki väiksema paadiga. Kuidas aga soovi on. Erinevate firmade kaid on erinevates kohtades - üks võtab peale vasakkaldalt, Pont-Neufi lähedalt; teine paremkaldalt Pont D'Alma juurest ja paari laevafirma ring algab Eiffeli torni jalamilt. Ring on reeglina sarnane - sõelutakse Eiffeli torni ja Ile Saint-Louisi vahelisel alal. Kätte paistab selle tiiru ajal väga suur hulk Pariisi landmarkidest. Eriti romantilised on õhtupoolikul (vahetult ennem päikeseloojumist) toimuvad kruiisid. ;)

Mida Louvre'i kandis veel teha on? Kultuurilaviini jääke võib maha saputada ka Tuileries' aias ringi jalutades. Aed hakkab Arc de Triomphe du carrouseli juurest, mis on suure venna ("päris triumfikaar") varju jäänud, kuid ka väga vahva monument. Ka see on ehitatud Napoleoni edukate sõjakäikude auks (aastal 1805). Algversiooniga on muutunud see, et algupäraselt sinna otsa pandud Veneetsia Püha Markuse katedraalist sõjasaagiks saadud (loe: varastatud) hobused tuli Veneetsiale tagasi anda kui Napoleoni võim otsa sai. Selle asemel on seal sarnane, kuid prantsuse skulptori tehtud skulptuur. Selle triumfikaare alt on hea ilmaga näha ka läbi Pariisi lõikavat joonsirget teed, mis tegelikult algab Louvre'i hoovist, läheb läbi Tuileries' aia, üle Concorde'i platsi, mööda Champs-Élysées'd, Triumfikaare alt läbi ning kuni uue La Defense triumfikaareni. Seda 9-kilomeetrist teed nimetatakse ka Ajalooliseks Teljeks ("Axe historique") või Triumfiteeks ("Voie Triomphale").

Tuileries' aias võib muide näha aianduse ja põõsaste/puude pügamise meistriteoseid. Algus pandi sellele 25ha suurusele aiale juba aastal 1664, seega seda on hooldatud ja haritud juba üle 340 aasta. Pargis asuvates väikestes tiigikestes on tänapäeval võimalik mootorpaate ujutada, linde toita või lihtsalt ääre peal istuda ja vaadata kuidas teised neid tegevusi teevad. Jalgu võib puhata ka lugematutel pinkidel, millest paljud on õigel hooajal rohelusse mattunud.

Kui mööda Triumfiteed liikuda, siis aiast välja jõudes, jõuad Concorde'i (e Üksmeele) väljakule. Keset väljakut on üles seatud otse Egiptusest kohale veetud obelisk ning lisaks sellele võib sealt leida üsnagi vinge välimusega purskkaevusid. Viimasel korral (sügis 2007) Pariisis olles oli nendele lisandunud ka ilmaratas, mis oli pandud otse Tuileries' pargi värava ette. Sobis sinna nagu sea selga sadul, aga no ju oli siis vaja. Üksmeele väljak sai platsile nimeks pärast üsnagi verist ajalugu - Prantsuse Revolutsiooni ajal oli obeliski asemel seal hoopis giljotiin ning tolleaegsete seltskonnaajakirjade tipptegelastest jäid sellel väljakul peajagu lühemaks näiteks kuningas Louis XVI, kuninganna Marie Antoinette ja revolutsioonijuht Robespierre. Concorde'i väljak on minu jaoks kui Pariisi keskpunkt - võib minna igas neljas ilmakaares ja ikka jõuad kuhugi vaatamisväärsuse juurde. Põhja poole keerates jäävad ette kreeka sammastega Madeleine'i kirik, vana ooperimaja ning veidi kaugemal Moulin Rouge ja Sacre-Coeuri katedraal. Otse edasi lähe Concorde'i platsilt Triumfitee ning lõuna poole jääb Seine ja teisele poole jõge Rahvusassamblee ja Burboonide palee.

No keerame siis põhja poole, Madeleine'i sambad paistavad kohe silma. Šnitti on võetud Rooma Pantheonist ning ega sellise kiriku ülesehitamine kergelt ei läinud. Pealegi sattus see revolutsiooniaega, mistõttu vahepeal arvati, et see sobiks paremini rongijaamaks. Viimased 160 aastat on see siiski tegutsenud katoliku kirikuna ning oma eripärasuses on kindlasti vaatamist väärt. Teel sinna on võimalik teha ka window-shoppingut (akenostlemist?), kuna Cartier ja mitmed teised maailmakuulsad aksessuaaride ja riidebrandid on oma poed üles seadnud just siia piirkonda. Ja ega poed ei häbene ka oma kaupa, hinnad ilusti juures, et mõni mats kogemata sisse ei astuks. 53 000€ käekell äkki kellelegi?

Oma jalutuskäiku jätkates võib ära näha Pariisi vana ooperimaja ning maailma esimese kinoseansi näitamise koha - Kaputsiinide bulvar 14 asus kunagine Salon Indien du Grand Café, kus siis vennad Lumièred seda rongifilmi näitasid. Ega seda kohta kerge leida pole, sest seal on ainult väike mälestusplaat tolle sündmuse meenutuseks.

Ooperimaja taga jookseb Haussmanni bulvar ning sinna jõudes tasub läbi astuda ka kuulsast Galeries Lafayette kaubamajast. Eriti uhke on see 10-korruseline ja üle 100 aasta vanuse ajalooga ostlusmonstrum jõulude kandis. Kaubamaja välisvalgustus, tänavakaunistused ja sees säravad pühadetuled panevad terve kvartali juba kaugelt kumama. Mulle on meelde jäänud see kaubamaja sellega, et selle ees tehti mulle kunagi üks oma reisimisajaloo suurimaid tünamoid. Noh lollitati rohelist turisti tema esimesel Pariisi reisil. Nimelt oli just selline jõulude eelne aeg ning tänavatel müüdi röstitud kastaneid. Kuna mulle olid senini kastanid olnud asjad, mille sisse tikke toppides sai teha säästumänguasju, siis loomulikult pidin proovima. Hind vist oli ca 2 EUR tuutu eest. Eelmainit' kaubamaja juures läks siis tehinguks - mina ja selline Põhja-Aafrika juurtega "kokk". Kahjuks polnud mul peenikest raha parasjagu taskus ja seega maksin 20-eurosega. Tülpinud kastanimüüja muutus äkki väga jutukaks (ei ole ju üldse tähelepanu äratav detail!) ning küsis kust ma pärit olen (ilmselt selleks, et märkida kaardi juurde "Lollidemaa"). Ise andis mulle tuutu kastanitega ning hakkas teise pihku münte laduma. Pihk sai täis ja meie teed läksid lahku. Raha üle kontrollida ei saanud, sest teises käes oli tuutu, silma järgi kaasa lugedes läks aga järg käest ära. Hiljem kui ma suure osa nende maitsetutest puujunnidest oli hinge alla pannud, vaatasin oma rahaseisu üle. Tagasi sain veidi üle 10 EUR, seega ikka paras lüps. Aga vähemalt sain proovida kuidas maitseb küpsetatud hakkepuit.

Veel edasi põhjapoole liikudes avastad ennast ühel hetkel Moulin Rouge'i eest. Iga kord kui ma sinna olen sattunud, on selle esine turiste täis ning vahet pole, et kas päev või öö. Hullunud mass tormab oma 100-t EUR-i pakkuma imepisikese laua ja suhteliselt lühikese show eest. Kui ilmselt panna järjekorda kõige turistilikumad kohad Pariisis, siis ilmselt võidaks Punane Veski (otsetõlge) ka Eiffeli torni. Kabareed kui etendust tasub otsima minna samal tänaval asuvatest teistest, kuid vähemkuulsatest kohtadest. Moulin Rouge on puhtalt massturismitööstuse üks mutrike. Aga võib ka niisama õhtul Clichy bulvarile tuledesära nautima minna. Ja kui mõni vanahärra või ka noorsand soovib vaadelda paljast naiseihu, siis see on just see õige koht - stripibaare on sealkandis jalaga segada.

Päevavalgel tasub aga Moulin Rougest edasi rühkida, sest oled jõudnud Montmartre'i jalamile ning seda mäge troonib imposantne Sacre-Coeuri katedraal. Vaegkõndijatele on abiks väike funikulöör, kuid üles jõuab ka kondiauru abil ja isegi nii, et silme eest päris must pole. Kui siis ainult natuke hallikas. Üles jõudes võib tegelikult teha kahte asja. Esiteks nautida lummavat vaadet Pariisile ja teiseks uudistada kirikut ennast. Kui vähegi võimalik on, tasub minna sinna mõne õhtuse missa ajal - laulev kirikukoor annab kogu külastusele sellise erilise ja positiivse lisaelemendi. Mis puudutab Montmartre'i ümbruses olevat linnaosa, siis tegemist on selgelt sisserändajate asumiga. Ei oska kommenteerida turvalisust, kuid tänavad olid selgelt räpasemad ja prantsuse keelt kuulis vähem.

Tagasi Seine'i äärde. Concorde'i väljakult hakkab muuhulgas ka Champs-Élysées avenüü. See 2 km pikkune lai tänavajupp on üks kauneimaid avenüüsid maailmas ning samas ka üks kallimaid kinnisvararibasid maailmas. Siit leiab nii luksushotelle, kõrgklassi restorane, luksusbrandide esinduskauplusi kui ka näiteks autofirmade esinduspoode. Ilusa ilmaga on see väga vahva jalutuskoht ning minule on igal korral pinget pakkunud ka nt autopoed, mis reeglina on igal päeval lahti ja alati presenteeritakse mingit uut mudelit ja/või kontseptautot. Midagi sellist, mida heal juhul näeb Eestis ainult mõnel suuremal autoshowl. Viimane kord sattusime ühel pühapäeval peale mingile folklooriüritusele - pool Champsi oli kinni ning tänavad olid vallutanud torupilliorkestrid ja rahvariietes inimesed - alates prantsuse enda ansamblitest kuni Kanadani, ei puudunud ka Šotlased, kes marssisid loomulikult "Scotland the Brave" saatel. Pärast defilee lõppu ja liikluse avamist, marssis üks hull šotlane keset Champs Élysées'd mingit lugu mängides kuni Arc de Triompheni (remargi korras võib öelda, et tänaval on mõlemas suunas ca 4 sõidurida).

Arc de Triomphe e Triumfikaar on siis Champsi teises otsas. Ümber selle kaare on minu hinnangul üks vingemaid ringliiklusi. Kohe nii vinge, et sai seda kõrvalt pargipingilt jälgitud päris pikalt ja samas puhatud jalgu. Esimene vaade on selline, et selle ringi pildi võiks panna ÕS-i sõna "kaos" juurde. Kõrvuti mahuks sinna puht füüsiliselt ilmselt üle 10 auto. Ringile suubub kokku ca 10 tänavat ja... ringile tulijale on eesõigus! Ehk siis sõidad ringile välja ja hakkad vaatama, et keegi sul küljepealt ei tule. Kohalik roolikeeraja muidugi on lisanud oma nägemuse sellele tee andmisele. Nimelt antakse teed siis, kui ringile tulija seda julgeb tahta. See tähendab seda, et ringil sõidetakse hooga ning kui teine ringile tulija mingil põhjusel kõhkleb, siis sõidetakse tal nina alt läbi. Kui aga teine on samasugune kamikaze, siis pannakse viimasel hetkel pidurit. Napikaid oli palju. Nii palju siis liiklusest Triumfikaare ringil.

Arc de Triomphe ise on selline, kuhu annab otsa ronida, mille all saab jalgu puhata ja mida kõigile meeldib pildistada. Turiste on seega palju. Kaare all põleb igavene tuli ning peaaegu igal korral olen ma näinud seal ka mingit pärgade asetamist või muidu veteranide kogunemist. Ühel korral käisid oma langenud kaaslasi mälestamas lendurid - II MS lendurite nahkjoped seljas, enamusel vanahärradest sellised mõnusad vuntsid ees ja piip suus. Ning üles vuhvitud prouad kaasas. Toodi pärg, peeti paar kõnet ja mängiti marseljeesi. No selline viisakas üritus, mitte nagu meil, kus "vabastajad" joovad haua peal viina, röögivad ja ropendavad ning söövad kaasa toodud võileibu. Ja seal on respekt ka tõelistesse vabastajatesse e liitlasvägedesse ning seda peamiselt seetõttu, et vabastajad tõepoolest tõid vabaduse. Lõid maa võõrvägedest puhtaks ja andsid võimu kohalikele tagasi. Ida-Euroopa jaoks on aga vabastamine väga valusalt irooniline sõnakõlks. Aga mis sest ikka...
Triumfiteed pidi edasi minnes jõuab ühel hetkel La Defense'i linnakusse, mille keskel asub uus Triumfikaar e Grande Arche de la Fraternité . Sinna tasub minna metrooga, kuna vahemaa üsna pikk. Muide see asub metroo tsoonis nr 3, seega tavalise 1-2 tsooni piletiga sinna ei saa. La Défense on tõeliselt moodne linnaosa oma läikivate pilvelõhkujate ja moodsa arhitektuuriga. Vaated Triumfikaare tipust on võimsad ning La Defenses asuv Quatre Temps kaubakeskus sai meie viimase külaskäigu ajal tõeliseks lemmikuks (seal sai käidud vähemalt kolmel õhtupoolikul). Sealne C&A kauplus müüs väga lahedat riidekraami ja keskmiselt kolmandiku hinnaga võrreldes Eesti poodidega. Ja oli ka meestekaupa. Meestekauba all mõtlen riideesemeid, mis passivad selga üle 190cm pikkustel ja üle 110kg kaaluvatele isenditele.

Kui nüüd tagasi tulla kesklinna poole, siis võiks alustada Seine vasakult kaldalt Eiffeli torni juurest. Tegelikult võiks isegi alustada veidi kaugemalt (allavoolu). Nimelt asub Eiffelist paraja jalutuskäigu kaugusel üks saareke nimega Isle de Grenelle, mille tagumises tipus asub New Yorgis asuva Vabadussamba täpne koopia. Teatavasti ju prantslased selle samba ameeriklastele kinkisid ja seetõttu jätsid omale ka paar koopiat, et kui populaarseks saab, siis võib kodus ka sammast vaatamas käia. Seega kes tahab oma sugulasi/tuttavaid veidi tillitada võib teha endast selle ees foto (alt üles, nii et kuju proportsioonid kõrvalolevate puudega välja ei paistaks) ja öelda, et New Yorgis käidud.

Eiffeli juurde tagasi. Eiffelist polegi tegelikult midagi rääkida - kõik teavad, kõik on näinud (vähemalt pildilt) ning igatsugu miljonimängudest ja muudest viktoriinidest on teada ka alguslugu (EXPO; algselt vihati, siis sai sümboliks jne). Külaskäiku tasub tuunida varahommikusse või hilisõhtusse (tuledes Pariis). Rahvast on nendel aegadel järjekorras palju, muudel aegadel on veel rohkem. Kui on soov midagi äärmiselt nilbet soetada, siis Eiffeli torni ümbrus on selleks super koht. Ümber torni hulkuvad neegrid müüvad väga odavalt läbipaistvast plastmassist ja vilkuvate neoontuledega tornimakette. Midagi veel lollakamat on isegi raske välja mõelda - seega ainulaadne võimalus. Aga torn ise on muljetavaldav ja külastust väärt igal juhul. Lihtsalt koht on très, très touristique.

Pärast tornikülastust ei tasu kohe ummisjalu minema tormata. Soovitan hoopis torni taga (kui nii saab öelda) asuvasse Champs de Marsi parki jalga sirutama minna. Ilusa ilmaga ideaalne piknikukoht (koos veiniga) ning õhtuti on sealt mõnus nautida igal täistunnil särama/plinkima hakkavat torni. Igal korral on sinna sattudes õnnestunud kuulda/näha pargi teises otsas kas mingit kontserti või lihtsalt etendust. Seega selline lahe ajaviitmise koht. Naljakas on ka vaadata neid inimesi, kes üritavad mingeid poose võttes teha erinevaid kunstifotosid (torn käte vahel, torn jalge vahel, torni peale toetudes jne).

Sealsamas lähedal on ka kuulus Invalidesi kompleks, mis ehitati prantsuse sõjaveteranide haiglaks, kuid täna on seal lisaks sellele haiglale/vanadekodule ka armeemuuseum, sõjamuuseum, kaasaegse ajaloo muuseum ning kuulsate prantsuse väejuhtide (sh Napoleon) matmiskoht. Napoleoni sark on ka pildil. Prantslased ei häbene oma ajalugu ning isegi paar korda tõsiselt lüüa saanud Napoleon on suure au sees. Ning see kirik, kuhu riigitegelased on maetud, on tõeliselt pompöösne ja patriootlik. Lipuehtes suured saalid, võimsad hauamonumendid, mälestustahvlid ning ka hoone ise on majesteetlik. Minule jättis see küll sügava mulje. Kui vaadata külastajaid, siis tunnetuslikult oli prantslasi rohkem kui välisturiste. Ning suveniiripoes läksid armee ajaloo raamatud, Napoleoni logodega memorabiilia, tinasõdurid jms nagu soojad saiad. Rahvas tunneb oma mineviku üle selget uhkust. Ja rahva all pean ma silmas inimesi, kelle juured on Prantsusmaal. Immigrandil pole sellest tihti sooja ega külma, nende huvid on oma soovide ja elumalli peale surumine.

Kui päris aus olla siis Rive Gauche ei ole mul veel piisavalt läbi uuritud, sest Pariisis on niivõrd palju teha ning kui aega on loetud päevad, siis lendavad need päris kiirelt. Mööda Seine vasakkallast edasi (Invalidesist vastuvoolu) minnes jõuab ühel hetkel Assemblée Nationale (Rahvusassamblee) hoone juurde, kus asub siis Prantsuse parlamendi alamkoda. Assambleest üle jõe jääb kohe Concorde´i väljak. Vaadates kaarti, siis seda teekonda mööda jõeäärset jätkates saab mulle selgeks, et tegelikult on mul veel ikka päris palju nägemata. Kuulus vanasse raudteejaama rajatud Musée d’Orsay, Institut de France, Musée National du Moyen-Age Thermes de Cluny (keskajamuuseum ja roomaaegsed termid), Musée de la Monnaie, Jardin du Luxembourg (suur park) ja Montparnasse'i torn (Pariisi kõrgeim pilvelõhkuja) on vaid loetud kohad, mida pole veel oma silmaga kaenud. Teisel kaldal nii Petit kui ka Grand Palais, lugematu hulk erinevaid majamuuseume (Hugo, Picasso, Delacroix jne) ning veel lugematum hulk muuseume suvalise tegevus- või eluvaldkonna kohta (nagu näiteks vein, jahindus, teadus, maketid jne). Aga see, et pole igasse kohta jõudnud, on muidugi ka loogiline, sest reisimine ei tähenda käimist muuseumist muuseumisse. Kultuuri tasub tarbida mõõdukates kogustes. Pariis on linn, kus on võimalik ennast hästi tunda ja elamusi saada ka nii, et ei käi üheski kohas, mida ma oma eelnevas jutus maininud olen. Ja see reisikiri, nagu ka alguses mainisin, on summa mitmest külaskäigust.

Atmosfäär on vasakkaldal igatahes lahe - lisaks vaatamisväärsustele on palju restorane, väikesi poekesi ja on üldse veidi boheemlaslik. Sellele aitab muidugi kaasa Sorbonne'i olemasolu, kuid selline progressiivne ja vabameelne õhkkond on seal alati olnud. Näiteks ise olen sattunud sinna niisama jalutama ning ära on käidud ainult Pantheonis. Kreeka keeles tähendab pantheon „kõik Jumalad“. Lisaks liturgilistele tseremooniatele on see ka prantsuse suurkujude matmiskoht. Kuigi kuulsaim Pantheon asub Roomas, siis ka Pariisi oma ei tasu külastamata jätta. Kupli otsast asub kaunis vaade linnale ning ka sees on vaatamist küllaga. Kui pompöössed freskod ja kooli ajaloo-kirjanduse-keemiatunnist tuttavate nimedega (Voltaire, Rousseau, Victor Hugo, Émile Zola, Marie Curie, Alexandre Dumas, Louis Braille jne) kivikastid pinget ei paku, siis võib-olla pakub huvi Panthéoni keskel olev aparaat, millega füüsik Léon Foucault tõestas maailma pöörlemist. 67 meetri kõrgune Foucault pendel on ka täna kõigile vaadata (sarnane seadeldis peaks tegelikult olema ka nt Tartu Füüsikainstituudis, kuid Pantheonis on originaal :)).Nagu mainisin, siis Pantheoniga ammenduvad ka minu kogemused vasakkalda vaatamisväärsustega, kuigi nagu korduvalt mainitud, on vaatamisväärset seal väga, väga palju. Eks nendega saab tegeleda juba mõnel järgmisel reisi ja eks siis jälle täiendan seda reisikirja.
Aga ega sellega veel jutt läbi ei ole. Lihtsalt on tehtud üks suur ringkäik Marais kvartalist kesklinna poole ja tagasi. Teisele poole minnes aga leiab samuti paljutki põnevat.
Selle alguses mainit’ hotelli lähedal asus näiteks Place des Vosges. Tegu on vanima väljakuga Pariisis ja see on selline kvartali sisse sumbunud väljak-park. Kuigi väljaku ääres asuvad nii Kuninga kui ka Kuninganna Paviljonid, siis ükski rojaliteedi esindaja seal elanud pole. Aja mõnusaks veetmiseks ja niisama olemiseks on see koht ideaalne. Väljakuäärsetes kangialustes on lugematu hulk restorane ning hea õnne korral on võimalik liha või mingit muud ollust sisse ajades, nautida vaadet Victor Hugo kunagisele koduaknale. Mööda kitsaid tänavaid edasi seigeldes jõuad sa varsti välja Bastille' väljakule.

Muide üheks kõige raskemaks takistuseks niisama vabalt võtmisel ja jalutamisel on Pariisis ja tegelikult kogu Prantsusmaal boulangeried e pagariärid. Nende imeline väljapanek ja sinna juurde käivad hullutavad küpsetiste lõhnad on saatanlik kombinatsioon. Lihtsalt tunned füüsilist tõmmet ja tahad sinna sisse minna – mina nimetaks seda vägivaldseks reklaamiks (vägivalda kasutatakse inimeste meelte kalla). Selle nimega äri ei saa püsti panna igaüks – sa pead saama litsentsi ning igal pagariäril on oma number. Põhitoode on muidugi pikk sai (baguette), mille valmistamise komponente on täpselt kaks – jahu ning vesi. Ja MITTE KUNAGI ei sööda eelmise päeva saia. Samas kohalikud ostsid reeglina ikka 5-6 saia korraga – peab ikka saiaisu olema. Värskelt on need tõeliselt maitsvad, kui aga ära kuivavad, siis.... Ja muidugi lisaks kõik need koogikesed, soojad saiakesed, pirukad, kuumad võileivad ning värske kohv. Ahh…

Ennem kui ma nüüd kirja panen, et missugused vinged ehitised seal Bastille platsil on ja ennem olid, veel üks kulinaarne vahepala. Nimelt said juba minu esmasel Pariisi sattumisel mu üheks lemmikuks Bastille platsi kõrval kioskis müüdavad churros'd. Ah et mis need on? Need on sellised ca 30 cm pikkused õlis praetud taignapulgad, milledele on suhkur peale raputatud. Lausa keele viivad alla. Sealsamas müüakse veel igatsorti magustoite sealhulgas kuulsaid crepes'e ehk siis pannkooke ning samuti asub seal kunstilaat. Sellelt laadalt võib leida väga palju huvitavat - kaasaegsetest maalidest kuni eheteni välja. Müüjateks kunstnikud ise. Hinnad on muidugi krõbedad, kuid mõni vilunud silmaga kunstisõber võib just sealt osta mõne tuhande krooni eest võib-olla tulevase Picasso või Matisse'i töid.

Bastille' väljak meenub mulle isiklikult erinevate loetud raamatutega, kuna just sellel kohal asus kunagi kurikuulus Bastille vangla. Vanglat kujutati raamatutes koletusliku ja vägivaldse kohana, kust väga palju inimesi elusana ei pääsenud. Ilmselt oli seesama kujutelm ka prantsuse ühiskonnas, mistõttu 1789 aasta juulikuu neljateistkümnendamal päeval jõuti selgusele, et see hoone tuleb hävitada. Tegemist oli muidugi ainult ühe osaga prantsuse revolutsioonist, kuid väga olulise osaga. Bastille's hoiti sellel ajal vaid seitset vangi - neli võltsijat, 2 hullu ja üks perverdist aadlik (selline oli ametlik info), seega tegemist ei olnud relvavendade vabastamise aktsiooniga. Bastille sümboliseeris kurja kuningavõimu ja see tuli hävitada. Ning nii tehtigi, kindlus vallutati ja hävitati - täna on Bastille platsil näha kindluse müüride asukohad (kividest sõidutee sisse laotuna). Sellest päevast sai alguse prantsuse monarhia lõplik kadu ja nende sündmuste ajal sündis ka prantsuse trikoloor (seda kasutas keskklassi loodud rahvuskaart). See on ka põhjus, miks 14.juuli on Prantsusmaa suurim rahvuspüha ning seda tähistatakse alati väga pompöösselt üle kogu maa.

Kesklinnast veelgi rohkem eemal asub Père Lachaise'i kalmistu, mis on ka tegelikult üks vaatamisväärsus. Ega mul muidu selliseid morbiidseid huvisid pole, kuid selle kalmistu kohta olin mitmelt poolt lugenud, et tasub külastada. Väike patriootlik huvi oli kah - nimelt on sinna maetud Eduard Wiiralt - plaan oli tema haud üles otsida. Ning tõepoolest, see kalmistu oli täiesti midagi erinevat. Tegemist oli tõelise surnute linnaga oma tänavate ja alleedega, hauatähisteks olid tihtipeale väikeste majade suurused kabelid. Kui peateelt kõrvale keerad, siis võidki ennast leida keset suuri kivimüüre. Ja need hauatähised oli kohati arhitektuurilised meistriteosed. Et asi igavaks ei läheks otsisime lisaks Viiralti hauale ka kõige vanema sünnikuupäevaga inimest. Täpset aastat ei mäleta, aga algas midagi 17.... Vist. Aga see Viiralti haua otsimine oli tõeline heinakuhjast nõela otsimine. Territoorium oli tohutu, ametlikel kaartidel nii tundmatut nime ei leidnud ning ka läbi telefoni netis surfamine ei andnud tulemusi. Vaatasin, et nüüd on keegi info üles pannud - Wiiralti haud asub 88.jaos e siis suhteliselt surnuaia põhjaosas. Meie seda üles ei leidnudki, aga samas nägime Honore de Balzaci, Sarah Bernhardti, Maria Callase, Frédéric Chopini, Yves Montandi ja Edith Piafi monumente. Sinna on maetud veel näiteks Georges Bizet, Amadeo Modigliani, Jim Morrison, Marcel Proust ja Oscar Wilde kui mainida tuntumaid. Kes pole sellises kivisurnuaias käinud, sel soovitan kindlasti külastada - omamoodi elamus on garanteeritud.

Ning lõpuks panen veelkord kirja ka põhilise – selleks, et Pariisi tunnetada tasub teha õhtu hakul väike jalutuskäik Seine’i ääres ja prantsatada maha mõnes kohvikus. Võtta üks kohv ja saiake või hoopis vein ning lasta maailmal endast mööda jalutada. Louvre, Notre-Dame, Arc de Triomphe ja Eiffel on kõigest pakend, sisu on seesamuses kohvikus kusagil väikese tänava ääres. Vähemalt minule, kui Pariisi külalisele, küll.