…ehk siis arve.
Pariisist rääkides ja erinevate foorumite postitusi lugedes saab üsna kiirelt selgeks, et Pariisist rääkimisel tuleb rääkida rahast. Tuleb rääkida sellepärast, et tegemist on kalli linnaga olemiseks ja elamiseks, kuid alati on võimalik kasutada mingeid nippe, kuda kulusid kärpida. Ning ehk aitab alljärgnev jutt veidi ka reisieelarvet planeerida. Muidugi on võimalik Eestist hunnikute viisi konserve kaasa võtta ja elada kusagil linnaäärses hostelis, kuid selline reisimine on arvatavasti üksikute eralõbu. Samuti nagu on vaid üksikute lõbu peatumine Ritzi või George V hotellides, kus ööhinnad on odavamates tubades 1000 euro kandis.
Minu isiklik standard eeldab korralikku ja puhast hotelli võimalikult kesklinna lähedal, kuid võib olla ka veidi kaugemal, kui transport keskusega on hea (st mina käin hotellis peaasjalikult magamas ja muud hüved ei huvita). Pariis pakub võimalusi, mis sobivad mõlemasse kategooriasse. Nagu ma siin reisikirjas kirjutasin, siis minu lemmikkvartal peatumiseks on ja ilmselt selleks ka jääb Marais. Palju söögikohti, metrooühendus väga hea ning mitmed põnevad kohad jalutuskäigu kaugusel. Pariisi (nagu enamuse L-Euroopa) hotellide standardtoad on pisikesed ja mingit ülisoodsat diili ei maksa keskuse lähedal oodata. Double room (topelttuba?) 80€ (ca 1250 EEK) oli enam-vähem see hinnatase, kus mind huvitavad hotellid asusid. Kui sellest tasemest allapoole minna, siis andis tripadvisor ja selle kommentaatorid hotellile reeglina hävitava hinnangu. Ehk siis alla selle on hotellid kas peldikud; asuvad kusagil getos; on hoopis hostelid, kus kemmerg ja vannituba koridori peal või siis jäetakse tutvustuses mainimata, et hotelli esimesel korrusel asub Death Metal Club või siis reiviklubi. Või midagi sarnast. Sellist tüüpi hotellid hõivavad tavaliselt erinevate hotellibroneeringute lehekülgede esikümne. Jutt on kõik ilus ja kena, kuid tripadvisorist loed kommentaare kuidas lobbys kohver ära varastati või õhtul hotelli ukse ees peksa said sellepärast, et vahtisid liiga imeliku pilguga ringi ja hingasid liiga palju kohalike eest õhku ära. Ehk siis ei tasu alati odavama hinna peale minna. Isegi kui on korralik äärelinna hotell, siis transpordikulu (nii ajaline kui rahaline kulu) keskusesse võib selle säästu kiirelt hävitada.
Hotellide kohta veel niipalju, et hommikusöök reeglina ei sisaldu hinnas ning juurde ostes maksab see ca 8€ per suu. Päris kallis ütleks ma. Samas lootes, et kusagil kohvikus saab odavamalt, siis pigem see nii ei ole. Võib juhtuda, et leiate soodsama koha kuid samuti võib juhtuda, et hommikusöögid maksavad üle 10€. Seega igaüks peab otsustama kui tähtsad on need paar croissanti ja moos + kohv. Hommikusöök on aga jällegi väidetavalt kõige olulisem söögikord, seega…
Mis puudutab söömist üldiselt, siis see kipubki olema Pariisis kallis. Väljas söömine on siis see, mida ma siin silmas pean. Võib loomulikult kohalikest supermarketitest (Monoprix, Carrefour, Franprix jne) osta kiirnuudleid ja neid hotellis külma vee sees leotada, kuid vaevalt sellise toidu gurmaane palju on. Ning omad kohustused seab ka see, et prantsuse köök on ju fantastiline. Kui minna sellisesse keskmisesse restorani kusagil Marais kandis, siis võid oodata, et maksad prae eest vähemalt 15-20€, sellele lisaks muidugi vein, saiakesed ja oma osa ootab ka teid teenindanud garçon (nii 10-15% suurust osa). Kahe peale läheb seega õhtusöök ligikaudu 60€, mis on kodukamarasse ümber panduna umbes-täpselt 1000 raha. Lõunasöök tuleb ilmselt paarkend öirut odavam, sest kes ikka päeval veini joob. Numbreid kokku lüües tuleks iga päev niiviisi süües kokku ikka suur summa, autori jaoks isegi liiga suur summa. Seetõttu tuleb kasutada ka alternatiive. Marais ja Ladina kvartalis on meie söögimuresid lahendanud erinevad rahvustoitude söögikohad (Liibanonist Jaapanini ning Kambodžast Malini – kõik kohad on esindatud). Sealsed toidud on soodsamad, pead lihtsalt otsustama, et milline toit sul kõrist alla läheb. Kagu-Aasia riikide osad molluskid või siis tüüpiline Hiina maitsestamata riis ei pruugi olla just kõige mõnusamad kõhutäited. Samuti mõni India karri, mis tapab kõik tuntud ja tundmata bakterid seitse põlve ette ja taha, võib jätta Pariisi reisile oma kustumatu jälje. Ja seda mitte kõige paremas mõttes. Nagu ma vist kusagil reisikirja alguses juba mainisin olid meie lemmikud türgi, jaapani ja hiina söögikohad. Türklaste suured ja maitsvad kebabid ning hiinaka erinevad suupisted olid keelt alla viivad. Eestis nii head pole igatahes saanud. Hinnad jäid sinna 5-6€ piirimaile ning selle eest sai tõepoolest kõhu täis. Joogipoolise võib osta marketist.
Kolmas võimalus kõhtu täita on boulangerie oma pirukate, kookide, saiakeste ja muu kraamiga. Kalliduselt jääb see kahe eelmise vahele. Üks koogike maksab vähemalt 2,5€ - seega hulluda ei maksa. Ja soe soovitus – boulangeriesse tasub sisse astuda ainult täis kõhuga. Vastasel juhul paneb mõni nõrgema närvikavaga näljane lihtsalt pildi tasku.
Transpordist ma kirjutasin „Plat principal“ osa alguses. Kui olla pikemat aega, siis Carte Orange on asendamatu. Turistidele mõeldud transpordi ja muuseumite kombokaardid (segakaardid) ei tasu lihtsalt ära. Nende hind tuleb kallim kui Carte Orange + saadavad soodustused kokku. Olen füüsiliselt selle läbi arvutanud.
Shopping on samuti üks asi, millest ei saa üle ega ümber. Variante selle spordialaga tegelemiseks on tuhandeid. Minu soovitus on minna sinna soodusmüükide ajal – nt juuli ja jaanuar on selleks ideaalsed. Kui Eestis on allahindlus see, et 1900 EEK maksnud teksad maksavad allahindlusega 1799 EEK, siis mujal Euroopas tähendab allahindlus seda, et 1900 EEK maksnud teksad maksavad 400 EEK. Tõsiselt. Eesmärk on pood vanast kraamist tühjaks müüa, ennem kui uus kaup sisse tuleb. C&A kaubamajast ma juba kirjutasin, kuid ei väsi seda kiitmast – isegi suurtele meestele on kaupa kuhjaga. Allahindluste korral saab terve garderoobi sealt ülisoodsalt. Ja seda räägib inimene, kes jälestab shoppamist ning riidepoodi viitsib minna vaid äärmisel vajadusel. Ilmselt süstib positiivsust just see, et saab hunniku vajalikke asju ostetud ja siis ei pea lähiajal poodi minema. Ja loomulikult vähemalt kahekordne hinnavahe Eesti poodidega (Pariisi kasuks) ei jookse ka mööda külgi maha.
Kellel on kallim maitse ja ihalus eksklusiivsuse järele, siis Madeleine’i kant ja Champs-Elysées on sinu jaoks. Maailmakuulsate brandide esinduskauplused, Printemps ja Galeries Lafayette kaubamajad – sealt peaks leidma omale sobiva toote ka kõige suurem luksuseihaleja. Ülemist hinnapiiri ei ole.
Meeles peab pidama vaid seda, et pühapäeviti on 95% poodidest kinni. Sealhulgas suured toidupoodide ketid. Põhjusena on ühelt poolt tööliste kaitse (et ikka vaba üks päev kindlasti oleks) ja teiseks väiksemate äride kaitse (et ei peaks liigselt kulusid tegema pühapäeval lahti olemisega). Seda on tahetud küll ära muuta, kuid siiani seisavad ametiühingud kui müür. Ma ei tea kas need eeltoodud põhjused ka tõele vastavad, kuid üks positiivne faktor on täiesti ilmne – pühapäeva ei raisata poodlemise peale vaid pigem saavad inimesed omavahel kokku ja veedavad aega oluliselt kultuursemalt. Eestist tulnud inimesele võib see tunduda aga isegi väikese šokina kui ei ole võimalik 24/7 ostelda. Pigem on Euroopa mudel (pühapäev on VABA päev) ikka parem kui USA mudel (24h kaubamajad). Aga seda infot on tarvilik teada, kui näiteks plaanid pühapäeva õhtul koju lennata ja mõtled hommikul veel poest head-paremat kaasa osta. Ei saa!
Muuseumid ja muud vaatamisväärsused on reeglina üsna paindumatu hinnapoliitikaga, kuid ka siin on erandeid. Väga paljud vaatamisväärsused on tasuta iga kuu esimesel pühapäeval. Siia nimekirja kuuluvad nt Arc de Triomphe, Pompidou keskus, Louvre, Musée d’Orsay jne, kuid siis peab arvestama, et külastajate hordid on kordades tavapärasest suuremad. Ja tavapärasel ajal on rahvast väga palju (aastaaeg väga rolli ei mängi). Ehk siis võimalusel tuleks nendel päevadel hitt-vaatamisväärsustest hoiduda, samas kitsa eelarve puhul on niiviisi jällegi võimalus säästa sadu kroone. Juba üksainus Louvre pilet on 150 EEK.
Suveniirid on kindlasti üks artikkel, mille peale reisidel raha kulub. Ok, ma tean osasid, kellele see teema tekitab põlgust, kuid julgen siiski üldistades öelda, et enamus ostab endale midagi mälestuseks. Kõige rohkem selliseid nännipoode on (vähemalt minu arvates) Montmartre’il – treppidega paralleelselt mäkke ronival tänavakesel. Seal ajab üks suveniiripood teist taga. Kõige parem viis säästa on arvutada ise kokku kauba peal märgitud hinnad ja siis jälgida, et sulle antakse tagasi piisav hulk raha. Need kaupmehed on väga maiad turiste tõmbama. Vältida tasuks ka selliseid suveniiripoode, kus kaupadel pole hindu peal. Sealt tasub osta ainult siis, kui sa tead konkreetse toote väärtust või hinda mõnes teises suveniiripoes, vastasel juhul tõmmatakse sul, vabandage väljendust, perse lohku üsna suure tõenäosusega. Mind teeb ostmisel alati ettevaatlikuks küsimus „Where are you from?”. See võib olla küll tavapärane viisakus või lihtsalt uudishimu, kuid tihtipeale hakkab sellest lausest pihta psühholoogiline müügitöö ja ostja maa kiitmine (ja tänu sellele saad „erihinna” osaliseks). Vt ka "kastanite afääri" reisikirja põhiosast.
Viimasel reisil sai kasutatud ka TGV-d e otsetõlkes Suure Kiirusega Rongi. Osati seetõttu, et oli soov selle rongiga sõita, enamasti aga seetõttu, et käia ära Champagne regioonis. Rongipiletid on küll üsna kallid, kuid selle eest on rongid väga mugavad. TGV peale tasuks mõelda näiteks siis, kui on plaan teha pikki otsi – nt Pariisist sõita Marseilles’sse. Konkreetse liini puhul tuleb üks ots ca 1500 EEK ning kohale jõuab 3 tunniga, vahemaa ca 750 kilomeetrit. Rongi keskmise kiiruse võib igaüks ise arvutada. Lennukiga saaks kiiremini ja võib-olla isegi odavamalt, kuid lennujaama minek, check-in, ootamine ja pärast pagasi kätte saamine ja lennujaamast linna saamine võib kokkuvõttes võtta samapalju aega. Rongis on aga mugavad istmed, saada jalgu sirutada, mööda lendavat Prantsusmaad jõllitada ning niisama ringi jalutada ja peale selle – rongis pole pagasipiirangut. Seda hüperkiirust otseselt ei tunneta, vaid aknast välja vaadates näed, et kõik möödub kuidagi väga kiirelt. Seal rongiga sõites kujutasin ette sama asja Eestis – 30-40 minutiga Pärnust Tallinnasse, tunniga Tallinnast Tartusse, veidi üle tunni sõidaks Narva. Vat see oleks tase…
Minu isiklik standard eeldab korralikku ja puhast hotelli võimalikult kesklinna lähedal, kuid võib olla ka veidi kaugemal, kui transport keskusega on hea (st mina käin hotellis peaasjalikult magamas ja muud hüved ei huvita). Pariis pakub võimalusi, mis sobivad mõlemasse kategooriasse. Nagu ma siin reisikirjas kirjutasin, siis minu lemmikkvartal peatumiseks on ja ilmselt selleks ka jääb Marais. Palju söögikohti, metrooühendus väga hea ning mitmed põnevad kohad jalutuskäigu kaugusel. Pariisi (nagu enamuse L-Euroopa) hotellide standardtoad on pisikesed ja mingit ülisoodsat diili ei maksa keskuse lähedal oodata. Double room (topelttuba?) 80€ (ca 1250 EEK) oli enam-vähem see hinnatase, kus mind huvitavad hotellid asusid. Kui sellest tasemest allapoole minna, siis andis tripadvisor ja selle kommentaatorid hotellile reeglina hävitava hinnangu. Ehk siis alla selle on hotellid kas peldikud; asuvad kusagil getos; on hoopis hostelid, kus kemmerg ja vannituba koridori peal või siis jäetakse tutvustuses mainimata, et hotelli esimesel korrusel asub Death Metal Club või siis reiviklubi. Või midagi sarnast. Sellist tüüpi hotellid hõivavad tavaliselt erinevate hotellibroneeringute lehekülgede esikümne. Jutt on kõik ilus ja kena, kuid tripadvisorist loed kommentaare kuidas lobbys kohver ära varastati või õhtul hotelli ukse ees peksa said sellepärast, et vahtisid liiga imeliku pilguga ringi ja hingasid liiga palju kohalike eest õhku ära. Ehk siis ei tasu alati odavama hinna peale minna. Isegi kui on korralik äärelinna hotell, siis transpordikulu (nii ajaline kui rahaline kulu) keskusesse võib selle säästu kiirelt hävitada.
Hotellide kohta veel niipalju, et hommikusöök reeglina ei sisaldu hinnas ning juurde ostes maksab see ca 8€ per suu. Päris kallis ütleks ma. Samas lootes, et kusagil kohvikus saab odavamalt, siis pigem see nii ei ole. Võib juhtuda, et leiate soodsama koha kuid samuti võib juhtuda, et hommikusöögid maksavad üle 10€. Seega igaüks peab otsustama kui tähtsad on need paar croissanti ja moos + kohv. Hommikusöök on aga jällegi väidetavalt kõige olulisem söögikord, seega…
Mis puudutab söömist üldiselt, siis see kipubki olema Pariisis kallis. Väljas söömine on siis see, mida ma siin silmas pean. Võib loomulikult kohalikest supermarketitest (Monoprix, Carrefour, Franprix jne) osta kiirnuudleid ja neid hotellis külma vee sees leotada, kuid vaevalt sellise toidu gurmaane palju on. Ning omad kohustused seab ka see, et prantsuse köök on ju fantastiline. Kui minna sellisesse keskmisesse restorani kusagil Marais kandis, siis võid oodata, et maksad prae eest vähemalt 15-20€, sellele lisaks muidugi vein, saiakesed ja oma osa ootab ka teid teenindanud garçon (nii 10-15% suurust osa). Kahe peale läheb seega õhtusöök ligikaudu 60€, mis on kodukamarasse ümber panduna umbes-täpselt 1000 raha. Lõunasöök tuleb ilmselt paarkend öirut odavam, sest kes ikka päeval veini joob. Numbreid kokku lüües tuleks iga päev niiviisi süües kokku ikka suur summa, autori jaoks isegi liiga suur summa. Seetõttu tuleb kasutada ka alternatiive. Marais ja Ladina kvartalis on meie söögimuresid lahendanud erinevad rahvustoitude söögikohad (Liibanonist Jaapanini ning Kambodžast Malini – kõik kohad on esindatud). Sealsed toidud on soodsamad, pead lihtsalt otsustama, et milline toit sul kõrist alla läheb. Kagu-Aasia riikide osad molluskid või siis tüüpiline Hiina maitsestamata riis ei pruugi olla just kõige mõnusamad kõhutäited. Samuti mõni India karri, mis tapab kõik tuntud ja tundmata bakterid seitse põlve ette ja taha, võib jätta Pariisi reisile oma kustumatu jälje. Ja seda mitte kõige paremas mõttes. Nagu ma vist kusagil reisikirja alguses juba mainisin olid meie lemmikud türgi, jaapani ja hiina söögikohad. Türklaste suured ja maitsvad kebabid ning hiinaka erinevad suupisted olid keelt alla viivad. Eestis nii head pole igatahes saanud. Hinnad jäid sinna 5-6€ piirimaile ning selle eest sai tõepoolest kõhu täis. Joogipoolise võib osta marketist.
Kolmas võimalus kõhtu täita on boulangerie oma pirukate, kookide, saiakeste ja muu kraamiga. Kalliduselt jääb see kahe eelmise vahele. Üks koogike maksab vähemalt 2,5€ - seega hulluda ei maksa. Ja soe soovitus – boulangeriesse tasub sisse astuda ainult täis kõhuga. Vastasel juhul paneb mõni nõrgema närvikavaga näljane lihtsalt pildi tasku.
Transpordist ma kirjutasin „Plat principal“ osa alguses. Kui olla pikemat aega, siis Carte Orange on asendamatu. Turistidele mõeldud transpordi ja muuseumite kombokaardid (segakaardid) ei tasu lihtsalt ära. Nende hind tuleb kallim kui Carte Orange + saadavad soodustused kokku. Olen füüsiliselt selle läbi arvutanud.
Shopping on samuti üks asi, millest ei saa üle ega ümber. Variante selle spordialaga tegelemiseks on tuhandeid. Minu soovitus on minna sinna soodusmüükide ajal – nt juuli ja jaanuar on selleks ideaalsed. Kui Eestis on allahindlus see, et 1900 EEK maksnud teksad maksavad allahindlusega 1799 EEK, siis mujal Euroopas tähendab allahindlus seda, et 1900 EEK maksnud teksad maksavad 400 EEK. Tõsiselt. Eesmärk on pood vanast kraamist tühjaks müüa, ennem kui uus kaup sisse tuleb. C&A kaubamajast ma juba kirjutasin, kuid ei väsi seda kiitmast – isegi suurtele meestele on kaupa kuhjaga. Allahindluste korral saab terve garderoobi sealt ülisoodsalt. Ja seda räägib inimene, kes jälestab shoppamist ning riidepoodi viitsib minna vaid äärmisel vajadusel. Ilmselt süstib positiivsust just see, et saab hunniku vajalikke asju ostetud ja siis ei pea lähiajal poodi minema. Ja loomulikult vähemalt kahekordne hinnavahe Eesti poodidega (Pariisi kasuks) ei jookse ka mööda külgi maha.
Kellel on kallim maitse ja ihalus eksklusiivsuse järele, siis Madeleine’i kant ja Champs-Elysées on sinu jaoks. Maailmakuulsate brandide esinduskauplused, Printemps ja Galeries Lafayette kaubamajad – sealt peaks leidma omale sobiva toote ka kõige suurem luksuseihaleja. Ülemist hinnapiiri ei ole.
Meeles peab pidama vaid seda, et pühapäeviti on 95% poodidest kinni. Sealhulgas suured toidupoodide ketid. Põhjusena on ühelt poolt tööliste kaitse (et ikka vaba üks päev kindlasti oleks) ja teiseks väiksemate äride kaitse (et ei peaks liigselt kulusid tegema pühapäeval lahti olemisega). Seda on tahetud küll ära muuta, kuid siiani seisavad ametiühingud kui müür. Ma ei tea kas need eeltoodud põhjused ka tõele vastavad, kuid üks positiivne faktor on täiesti ilmne – pühapäeva ei raisata poodlemise peale vaid pigem saavad inimesed omavahel kokku ja veedavad aega oluliselt kultuursemalt. Eestist tulnud inimesele võib see tunduda aga isegi väikese šokina kui ei ole võimalik 24/7 ostelda. Pigem on Euroopa mudel (pühapäev on VABA päev) ikka parem kui USA mudel (24h kaubamajad). Aga seda infot on tarvilik teada, kui näiteks plaanid pühapäeva õhtul koju lennata ja mõtled hommikul veel poest head-paremat kaasa osta. Ei saa!
Muuseumid ja muud vaatamisväärsused on reeglina üsna paindumatu hinnapoliitikaga, kuid ka siin on erandeid. Väga paljud vaatamisväärsused on tasuta iga kuu esimesel pühapäeval. Siia nimekirja kuuluvad nt Arc de Triomphe, Pompidou keskus, Louvre, Musée d’Orsay jne, kuid siis peab arvestama, et külastajate hordid on kordades tavapärasest suuremad. Ja tavapärasel ajal on rahvast väga palju (aastaaeg väga rolli ei mängi). Ehk siis võimalusel tuleks nendel päevadel hitt-vaatamisväärsustest hoiduda, samas kitsa eelarve puhul on niiviisi jällegi võimalus säästa sadu kroone. Juba üksainus Louvre pilet on 150 EEK.
Suveniirid on kindlasti üks artikkel, mille peale reisidel raha kulub. Ok, ma tean osasid, kellele see teema tekitab põlgust, kuid julgen siiski üldistades öelda, et enamus ostab endale midagi mälestuseks. Kõige rohkem selliseid nännipoode on (vähemalt minu arvates) Montmartre’il – treppidega paralleelselt mäkke ronival tänavakesel. Seal ajab üks suveniiripood teist taga. Kõige parem viis säästa on arvutada ise kokku kauba peal märgitud hinnad ja siis jälgida, et sulle antakse tagasi piisav hulk raha. Need kaupmehed on väga maiad turiste tõmbama. Vältida tasuks ka selliseid suveniiripoode, kus kaupadel pole hindu peal. Sealt tasub osta ainult siis, kui sa tead konkreetse toote väärtust või hinda mõnes teises suveniiripoes, vastasel juhul tõmmatakse sul, vabandage väljendust, perse lohku üsna suure tõenäosusega. Mind teeb ostmisel alati ettevaatlikuks küsimus „Where are you from?”. See võib olla küll tavapärane viisakus või lihtsalt uudishimu, kuid tihtipeale hakkab sellest lausest pihta psühholoogiline müügitöö ja ostja maa kiitmine (ja tänu sellele saad „erihinna” osaliseks). Vt ka "kastanite afääri" reisikirja põhiosast.
Viimasel reisil sai kasutatud ka TGV-d e otsetõlkes Suure Kiirusega Rongi. Osati seetõttu, et oli soov selle rongiga sõita, enamasti aga seetõttu, et käia ära Champagne regioonis. Rongipiletid on küll üsna kallid, kuid selle eest on rongid väga mugavad. TGV peale tasuks mõelda näiteks siis, kui on plaan teha pikki otsi – nt Pariisist sõita Marseilles’sse. Konkreetse liini puhul tuleb üks ots ca 1500 EEK ning kohale jõuab 3 tunniga, vahemaa ca 750 kilomeetrit. Rongi keskmise kiiruse võib igaüks ise arvutada. Lennukiga saaks kiiremini ja võib-olla isegi odavamalt, kuid lennujaama minek, check-in, ootamine ja pärast pagasi kätte saamine ja lennujaamast linna saamine võib kokkuvõttes võtta samapalju aega. Rongis on aga mugavad istmed, saada jalgu sirutada, mööda lendavat Prantsusmaad jõllitada ning niisama ringi jalutada ja peale selle – rongis pole pagasipiirangut. Seda hüperkiirust otseselt ei tunneta, vaid aknast välja vaadates näed, et kõik möödub kuidagi väga kiirelt. Seal rongiga sõites kujutasin ette sama asja Eestis – 30-40 minutiga Pärnust Tallinnasse, tunniga Tallinnast Tartusse, veidi üle tunni sõidaks Narva. Vat see oleks tase…
No comments:
Post a Comment