Versailles
Versailles’ on eraldi punkti all seetõttu, et sisuliselt pole tegemist enam Pariisiga. Ja Versailles’ all pean antud juhul silmas lossi, mis asub samanimelises kommuunis. See loss asub väikese rongisõidu kaugusel kesklinnast ning paras aeg on seal ära veeta terve päev. Vaatamist ja jalutamist jätkuks ehk rohkemakski, sest lossi (eeskätt pargi) territoorium on tohutu. Pea sama tohutud ja kuulsad on sealsed piletisabad. Aga kõigest järgemööda.
Miks peaks üldse sinna minema? Ega tegelikult ei peagi. Aga kui sulle antaks võimalus vaadata maailmas kogu elu jooksul ainult ühte paleed, siis mina valiksin Versailles’. Selle tohutud proportsioonid, ülevoolavalt luksuslik sisu, kujuteldamatult kaunid ja võimsad aiad – see on midagi sellist, mida lihtsalt peab nägema. Vähemalt minu arust.
Sinna saamine on tegelikult väga lihtne, eriti kui sul on olemas Carte Orange (peab kehtima tsoonis 4). Mõnikümmend minutit sõitu kesklinnast ja oledki kohal. Rongijaamast edasi minemiseks järgi rahvamassi liikumissuunda, sest enamasti minnakse sinna ühe ja sama asja pärast. Seda öeldes vabastan end siiski vastutusest juhuks kui lossile vastupidises suunas toimub just Teie külastuspäeval näiteks Rahvusvaheline Makaronipuurijate Aastakongress ja kõik delegaadid juhuslikult tulid sama rongiga kui Teie. Enamasti siiski tormab mass ikkagi lossi suunas.
Ja see rahvamass on tihtipeale ikka väga suur. Vastikult suur. Piletisabade pikkus võib olla sadu meetreid ja Jumal andku külastajale mõistust, et seista õigesse sappa. Seal on olemas sabad tuurigruppidele ja lihtkülastajatele. Viimati lossi külastades oli saba küll pikk, kuid õnneks liikus üsna kiiresti ning üle poole tunni seisma ei pidanud. Samas mõnel ilusa ilmaga laupäeval-pühapäeval võib asi olla ikka päris hull, seetõttu on mõistlikum jätta see visiit nädala keskpaika, esmaspäeviti on loss suletud (park peaks olema küll lahti).
Kui pilet lunastatud, siis on kaks varianti – kas minna ja üle vaadata loss või siis jalutada pargis. Meie võtsime esimesena ette treti rohelusse, sest olime kohale tulnud suhteliselt avamisajaks ning enamus rahvast tormas piletisabast otse lossi kaema. See aga tähendas siseruumides tohutut tunglemist. Ja pargis suhteliselt olematut rahvahulka. Meie plaan oli see, et selleks ajaks kui me pargist tagasi tuleme on suurem mass lossis ära käinud ja meil veidi rohkem ruumi paleega tutvumiseks. Ja tegelikult meie plaan ka töötas. Park oli suhteliselt inimtühi ning lossi juurde tagasi jõudes olime osades ruumides oma Audiogiidiga üksinda.
Versailles lossi pargi all tuleb mõelda 8km² suurust ala, kuhu on ära paigutatud väga erineva stiiliga pargid, kanalid, aiad jne. Osad pargid on tiheda hekiga labürindid, osad suurte põlispuudega metsalaadsed moodustised, osad aga hoopis lilledest/põõsastest voolitud aiad. Niisama jalutamiseks ja ilusa ilma veetmiseks ideaalsed kohad. Pargi ühes otsas on siis loss ise, teises otsas aga Trianon Marie Antoinette’i maja ning külaga. See küla oli minu arust eriti lahe koht – Marie Antoinette lasi ehitada pisikese normandia tüüpi külakese sisuliselt oma palee taha aeda. Selleks, et tema lapsed ja tema ise saaksid nautida maaelu, kui selleks soov tekib. Seal on elumajad, veski, käsitöökojad, põllulapid jms – tundub väga ehe. Nagu meie vabaõhumuuseum, aga muidugi oluliselt väiksem.
Selleks hetkeks kui külla jõuate hakkavad ilmselt juba jalad mõtlema, et võiks nüüd veidi hoogu pidada. Kusagil tiigi või kanali kaldal pikniku pidamine oleks selle hetkel hea mõte ning seks puhuks on mõistlik midagi eelnevalt ette valmistada. Kuigi võimalus söögikraami osta tekib ka pargis, siis sealse toidu hinna ja kvaliteedi suhe pole kiita. Kui paus tehtud, siis tuleb kogu kõnnitud maa tagasi jalutada.
Versailles loss ise on muidugi samuti muljetavaldav ja ma saan täiesti aru, miks prantsuse rahval Päikesekuningast kopp ette sai. Luksust näed igal sammul ning üldmulje on igati majesteetlik. Lisaks kuningaajale võib Peeglisaalis mõelda ka selle peale, et just seal kirjutati alla I MS rahuleping. Mis aga kahjuks lõplikku rahu Euroopasse ei toonud.
Et aga mitte teemat morbiidselt lõpetada, siis väike ja väljapeetud huumorkild seoses Versailles rahulepinguga, mida sobiks rääkida igas õukonnas ja endast lugupidavas härrasmeeste klubis (st tegu ei ole ropu anekaga). Nimelt tulnud sakslaste delegatsioon marssal Fochi (liitlaste ülemjuht) juurde kapituleerumistingimusi arutama. Foch võtnud seepeale laualt paberi ja hakanud tingimusi ette lugema. Pärast seda kui ta oli lõpetanud, olid sakslased justkui puuga pähe saanud ja vastasid, et „ei ole võimalik, et üks tsiviliseeritud rahvas võiks teisele selliseid tingimusi peale suruda”. Foch vastas: „Tore, et te nii arvate. Ei, need pole meie tingimused. Need olid tingimused, mille esitas Saksa komandör Lille’i linna kapituleerumisel”. Muhahaaa….
Aga jah Versailles’sse minna tasub kui kannatab Pariisi külastamisest päeva näpistada.
Versailles’ on eraldi punkti all seetõttu, et sisuliselt pole tegemist enam Pariisiga. Ja Versailles’ all pean antud juhul silmas lossi, mis asub samanimelises kommuunis. See loss asub väikese rongisõidu kaugusel kesklinnast ning paras aeg on seal ära veeta terve päev. Vaatamist ja jalutamist jätkuks ehk rohkemakski, sest lossi (eeskätt pargi) territoorium on tohutu. Pea sama tohutud ja kuulsad on sealsed piletisabad. Aga kõigest järgemööda.
Miks peaks üldse sinna minema? Ega tegelikult ei peagi. Aga kui sulle antaks võimalus vaadata maailmas kogu elu jooksul ainult ühte paleed, siis mina valiksin Versailles’. Selle tohutud proportsioonid, ülevoolavalt luksuslik sisu, kujuteldamatult kaunid ja võimsad aiad – see on midagi sellist, mida lihtsalt peab nägema. Vähemalt minu arust.
Sinna saamine on tegelikult väga lihtne, eriti kui sul on olemas Carte Orange (peab kehtima tsoonis 4). Mõnikümmend minutit sõitu kesklinnast ja oledki kohal. Rongijaamast edasi minemiseks järgi rahvamassi liikumissuunda, sest enamasti minnakse sinna ühe ja sama asja pärast. Seda öeldes vabastan end siiski vastutusest juhuks kui lossile vastupidises suunas toimub just Teie külastuspäeval näiteks Rahvusvaheline Makaronipuurijate Aastakongress ja kõik delegaadid juhuslikult tulid sama rongiga kui Teie. Enamasti siiski tormab mass ikkagi lossi suunas.
Ja see rahvamass on tihtipeale ikka väga suur. Vastikult suur. Piletisabade pikkus võib olla sadu meetreid ja Jumal andku külastajale mõistust, et seista õigesse sappa. Seal on olemas sabad tuurigruppidele ja lihtkülastajatele. Viimati lossi külastades oli saba küll pikk, kuid õnneks liikus üsna kiiresti ning üle poole tunni seisma ei pidanud. Samas mõnel ilusa ilmaga laupäeval-pühapäeval võib asi olla ikka päris hull, seetõttu on mõistlikum jätta see visiit nädala keskpaika, esmaspäeviti on loss suletud (park peaks olema küll lahti).
Kui pilet lunastatud, siis on kaks varianti – kas minna ja üle vaadata loss või siis jalutada pargis. Meie võtsime esimesena ette treti rohelusse, sest olime kohale tulnud suhteliselt avamisajaks ning enamus rahvast tormas piletisabast otse lossi kaema. See aga tähendas siseruumides tohutut tunglemist. Ja pargis suhteliselt olematut rahvahulka. Meie plaan oli see, et selleks ajaks kui me pargist tagasi tuleme on suurem mass lossis ära käinud ja meil veidi rohkem ruumi paleega tutvumiseks. Ja tegelikult meie plaan ka töötas. Park oli suhteliselt inimtühi ning lossi juurde tagasi jõudes olime osades ruumides oma Audiogiidiga üksinda.
Versailles lossi pargi all tuleb mõelda 8km² suurust ala, kuhu on ära paigutatud väga erineva stiiliga pargid, kanalid, aiad jne. Osad pargid on tiheda hekiga labürindid, osad suurte põlispuudega metsalaadsed moodustised, osad aga hoopis lilledest/põõsastest voolitud aiad. Niisama jalutamiseks ja ilusa ilma veetmiseks ideaalsed kohad. Pargi ühes otsas on siis loss ise, teises otsas aga Trianon Marie Antoinette’i maja ning külaga. See küla oli minu arust eriti lahe koht – Marie Antoinette lasi ehitada pisikese normandia tüüpi külakese sisuliselt oma palee taha aeda. Selleks, et tema lapsed ja tema ise saaksid nautida maaelu, kui selleks soov tekib. Seal on elumajad, veski, käsitöökojad, põllulapid jms – tundub väga ehe. Nagu meie vabaõhumuuseum, aga muidugi oluliselt väiksem.Selleks hetkeks kui külla jõuate hakkavad ilmselt juba jalad mõtlema, et võiks nüüd veidi hoogu pidada. Kusagil tiigi või kanali kaldal pikniku pidamine oleks selle hetkel hea mõte ning seks puhuks on mõistlik midagi eelnevalt ette valmistada. Kuigi võimalus söögikraami osta tekib ka pargis, siis sealse toidu hinna ja kvaliteedi suhe pole kiita. Kui paus tehtud, siis tuleb kogu kõnnitud maa tagasi jalutada.
Versailles loss ise on muidugi samuti muljetavaldav ja ma saan täiesti aru, miks prantsuse rahval Päikesekuningast kopp ette sai. Luksust näed igal sammul ning üldmulje on igati majesteetlik. Lisaks kuningaajale võib Peeglisaalis mõelda ka selle peale, et just seal kirjutati alla I MS rahuleping. Mis aga kahjuks lõplikku rahu Euroopasse ei toonud.Et aga mitte teemat morbiidselt lõpetada, siis väike ja väljapeetud huumorkild seoses Versailles rahulepinguga, mida sobiks rääkida igas õukonnas ja endast lugupidavas härrasmeeste klubis (st tegu ei ole ropu anekaga). Nimelt tulnud sakslaste delegatsioon marssal Fochi (liitlaste ülemjuht) juurde kapituleerumistingimusi arutama. Foch võtnud seepeale laualt paberi ja hakanud tingimusi ette lugema. Pärast seda kui ta oli lõpetanud, olid sakslased justkui puuga pähe saanud ja vastasid, et „ei ole võimalik, et üks tsiviliseeritud rahvas võiks teisele selliseid tingimusi peale suruda”. Foch vastas: „Tore, et te nii arvate. Ei, need pole meie tingimused. Need olid tingimused, mille esitas Saksa komandör Lille’i linna kapituleerumisel”. Muhahaaa….
Aga jah Versailles’sse minna tasub kui kannatab Pariisi külastamisest päeva näpistada.
.
Reims
Idee Pariisist päevaks välja sõita tekkis seoses sellega, et tekitada väike vaheldus Pariisi suurlinna kärale. Et suts maale ja tagasi. Prantsusmaa esmaklassiline raudteesüsteem annab selleks ka suurepärase võimaluse. Paari-kolme tunniga jõuaks kasvõi Vahemere äärde, kuid meie otsustasime lühema tripi kasuks. Kuna oli sügis, siis otsustasime külastada Champagne’i regiooni, et süüvida veidi kohalikku šampusekultuuri ja külastada mõnda veinikeldrit. Mõeldud-tehtud. Valisime päevareisi (day-tripi) sihtkohaks ühe Champagne maakonna pealinnadest – Reimsi. Lisaks arvukatele veinikeldritele on seal ka muud teha ja vaadata.
Teine vahva asi, mis sellega kaasnes oli kuulsa TGV (Train avec Grande Vitesse e suure kiirusega rong) ära proovimine. Kus sa muidu ikka saad rongiga sõita üle 200 km/h. Reims asub Pariisist 130 kilomeetri kaugusel ja sinna sõitmine kestis plaani järgi 45 minutit. Kuna Pariisis sees sõitis rong aeglaselt, siis keskmine kiirus oli „kõigest” 173 kilti tunnis, kuid linnast väljas uhas süstik ikka üle 200. Kui aknast välja ei vaataks, siis oleks emotsioon ilmselt sama kui istuks Tallinnas Balti Jaamas kusagil pingi peal. Ainult mugavam. Rongis siis. Mingit kõikumist ei olnud, selline pehme ja sujuv kulgemine. Aknast välja kiikamine lisas aga perspektiivi - väiksemad asulad möödusid mõne sekundiga, kohati raudtee kõrval vongelnud kiirteel autod justkui seisid, kaugel ees põllul töötanud ja täpina paistnud traktor oli järsku samasuur täpp seljataga jne. Väga muhe.
Pileti ostmisega läks veidi aega, sest linna nimi „Reims“ ei allu tavapärastele hääldusreeglitele, kuid see selgus alles siis, kuid leti ääres sai pileteid ostetud. Ei ole ei Riims (nagu inglased seda kutsuvad) ega Rääms nagu võiks eeldada hääldusreeglite järgi. On hoopis Raans. Prantsuse pärase erri ja nasaalse enniga. Ning tasub olla tähelepanelik, et millisest raudteejaamast rong väljub. Pariisis on 7 olulisemat rongijaama, kust rongid siis väljuvad eri suundades. Champagne maakonda ja üldse ida-Prantsusmaale minevad rongid väljuvad Gare de l’Estist e idavaksalist.
Selle lühikese aja jooksul, mis see sõit kestis, tulid pähe igatsugu kentsakad ideed, mis rongisõiduga seotud. Näiteks see, et kui rongis õhku hüpata, siis kas rong sõidab alt ära ja sina lendad seetõttu täiel kiirusel vastu vaguni seina? :P Aga ühes maailma kõige kiiremas rongis seda mõtet testima ei hakanud, kuigi oli olemas konsensus asja arutajate hulgas, et tegelikult nii ei juhtu. Miks ei juhtu – vaat see meelde ei tulnud. Arvatavasti olin sellest füüsikatunnist, kus antud teemat arutati, puudunud (ilmselt on fenomen seotud sellega, et sinu kiirus on õhku hüppamise hetkel seotud rongi kiirusega, kuid kuna füüsika polnud just eriline lemmikaine, siis ega eriti ei panustanud kah teooria ja tõestuse väljamõtlemisele). Ja kui teaduslikku põhjendust pole, siis katse-eksitus meetodit ei maksa oma isiklikul ihul testida. Seega ennem kui nii asjalikud mõtted said oma lahenduse, olime Reimsis.
Vaksalist välja astudes tervitas meid peenike, peaaegu aimamatu uduvihm. Oli tööpäeva hommik ning rahvast väga palju tänavatel polnud. Tunde järgi hakkasime liikuma kesklinna suunas (ennem Internetist sai vaadatud suund ära). Ega seal väga palju variante polnudki, astud raudteejaama uksest välja ja lähed otse. Oligi kogu skeem. Loetud minutitega sattusime linna keskusesse – kohvikuid ja pagariärisid vaikselt avati, poed olid veel kõik kinni. Mõte oli selline, et kõigepealt tutvume vaatamisväärsustega ning siis läheb šampusetuurile. Pärast šampusejoomist arvatavasti väga ringi kolada enam ei viitsi. Oleneb muidugi kogusest. :P
Ühest avatud kohvikust ostsime endaga kaasa mõned saiatooted ja sooja kohvi ning kõige parema koha nende manustamiseks leidsime oleva kuulsa Reimsi katedraali taguse aia. Seal oli hea vaikne, seal olid pingid ning lisaks ka prügikastid sodi ära viskamiseks. Lisaks sai mugimise ajal imetleda katedraali majesteetlikust ja põnevaid arhitektuurilise detaile. Reimsi katedraal kannab samuti nime Notre Dame (Cathédrale Notre Dame de Reims) ning prantslased teavad seda kirikut sama hästi kui Pariisi nimekaimu. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on see ehitatud kohale, kus Reimsi piiskop Saint-Remi ristis frankide kuninga Clovise aastal 496. See muutis frangid ristiusklikuks rahvaks. Teiseks aga seetõttu, et see katedraal on Prantsuse kuningate kroonimise koht. Loomulikult oli ehitis võimas ja imposantne, kuigi veidi väsinud. Ja tagaaed oli kohvijoomise ja saiakeste söömise jaoks väga mõnus koht.
Reims on mõnus linnake ka niisama jalutamiseks ning sellest võimalusest haarasime ka kinni. Ennem aga astusime läbi katedraali juures asunud infopunktist ning hankisime kaardi ja veidi infot. Otsustasime ära millist veinikeldrit läheme pärastlõunal külastama ning siis oligi aeg linnaga lähemalt tutvuda. Pariisist tulles tundus jube imelik vaatepilt kui tänavad oli praktiliselt tühjad, sest kes oli tööl, kes koolis. Ärid olid vaikselt oma uksed avanud, kuid ilmselt ootavad ka nemad lõunapausi, mil rahvas rohkem liikvele läheb. Aga seda parem meile – saime Reimsiga rahulikult tutuvuda.
Lisaks katedraalile, kirikutele ja muudele keskaegsetele ehitistele on seal muudki põnevat. Ega me ju mingi konkreetse vaatamisväärsuse pärast Reimsi ei läinudki. Ok, katedraali nägime ära, kuid päeva rosin pidi olema ikkagi šampus. Huvipakkuvaks vaatamisväärsuseks päeva sisustamisel pidasime aga autode muuseumi - Musée Automobile Reims Champagne.
Eelnevalt aga dešifreerisime kohaliku linnaliini bussiliikluse saladused ja avastasime, et päevapilet oli odav. Bussiga sõitmise mõte tekkis seetõttu, et ilm oli nagu ta oli (iga hetk võis sadama hakata) ja see automuuseum asus linna teises otsas. Bussipeatustes olid linna kaardid olemas, kuhu kõik bussiliinid ka ilusti peale olid joonistatud. Seal näpuga järge ajades tuvastasime ühe autobussi, mis viis meid ühe ümberistumisega kohale. Ja kanäe – peagi olimegi automuuseumi juures. Sõit oli iseenesest kummaline, buss sai linna keskusest vast paar minutit sõita kui olime järsku viinamarjaväljade vahel. Kui meil arenes elu viimased aastad niiviisi, et linnad vajusid üha laiemaks ja täiesti korralikud põllumaad rikuti kipskarpidega ära, siis Reimsis tundub olevat vastupidi. Põllumajandus on enda alla haaranud enamuse suurematest vabadest lappidest linna sees ja tungib üha lähemale ja lähemale linna keskusele. Tegelikult see muidugi nii idealistlik pole – Reims lihtsalt on kogu aeg asunud veinimõisate kõrval ja linna laienedes on osad põllud jäänud linna sisse. Aga vahva oleks ju mõelda, et näiteks mõni talumees ostab linnalähedase p..sekukkunud arenduse ära, tõmbab Gyprocmajad maha, teeb maaparanduse ja rajab sinna viljapõllu. :P
Bussilt maha astudes lahistas juba täiega vihma. Ja kõht oli jõudnud tühjaks minna. Selles mõttes täiesti õigel ajal, et seisime sisuliselt ühe restorani ukse ees. Ega’s midagi astusime sisse ja leidsime eest sellise valgete linadega söögikoha, kus kohalikud oma lõunat nautisid. Istusime maha meiegi ja võtsime päevamenüü. Ei mäleta mis see täpselt oli, kuid mäletan seda, et see oli hea. Ja meeles on ka veel see, et meie olime kõige kiiremad sööjad. Prantslased on ka ikka selline siesta rahvas, kus lõunasöök on mitu käiku, laual on alati karahvinitäis majaveini ning aega läheb söömistoimingu peale kokku kaugelt tunni. Meiesuguseid põhjamaalaseid on ju lapsest saadik õpetatud, et sööd oma toidu kiirelt ära ja siis lahkud lauast. Seetõttu olimegi kolmveerand tunniga kõik toidud nahka pistnud, veini ära joonud ning natuke niisama istunud ja juttu ajanud. Eestis on ju elutempo nii kiire-kiire. Selliseid lõunamaiseid söögiharjumusi tasub õppida – võtad rahulikult, naudid. Ega töö (või elu) ei ole jänes, et eest ära jookseb. Argentiinas käies näiteks juba tuli välja selline kahetunnine õhtusöök. Aga seal on muidugi ka keskmised lihakogused sellised, et puhtfüüsiliselt ei ole võimalik seda kiirelt alla kugistada. Aga see selleks. Tahtsime üle tee asuvaid vanu autosid juba näha.
Idee Pariisist päevaks välja sõita tekkis seoses sellega, et tekitada väike vaheldus Pariisi suurlinna kärale. Et suts maale ja tagasi. Prantsusmaa esmaklassiline raudteesüsteem annab selleks ka suurepärase võimaluse. Paari-kolme tunniga jõuaks kasvõi Vahemere äärde, kuid meie otsustasime lühema tripi kasuks. Kuna oli sügis, siis otsustasime külastada Champagne’i regiooni, et süüvida veidi kohalikku šampusekultuuri ja külastada mõnda veinikeldrit. Mõeldud-tehtud. Valisime päevareisi (day-tripi) sihtkohaks ühe Champagne maakonna pealinnadest – Reimsi. Lisaks arvukatele veinikeldritele on seal ka muud teha ja vaadata.
Teine vahva asi, mis sellega kaasnes oli kuulsa TGV (Train avec Grande Vitesse e suure kiirusega rong) ära proovimine. Kus sa muidu ikka saad rongiga sõita üle 200 km/h. Reims asub Pariisist 130 kilomeetri kaugusel ja sinna sõitmine kestis plaani järgi 45 minutit. Kuna Pariisis sees sõitis rong aeglaselt, siis keskmine kiirus oli „kõigest” 173 kilti tunnis, kuid linnast väljas uhas süstik ikka üle 200. Kui aknast välja ei vaataks, siis oleks emotsioon ilmselt sama kui istuks Tallinnas Balti Jaamas kusagil pingi peal. Ainult mugavam. Rongis siis. Mingit kõikumist ei olnud, selline pehme ja sujuv kulgemine. Aknast välja kiikamine lisas aga perspektiivi - väiksemad asulad möödusid mõne sekundiga, kohati raudtee kõrval vongelnud kiirteel autod justkui seisid, kaugel ees põllul töötanud ja täpina paistnud traktor oli järsku samasuur täpp seljataga jne. Väga muhe.Pileti ostmisega läks veidi aega, sest linna nimi „Reims“ ei allu tavapärastele hääldusreeglitele, kuid see selgus alles siis, kuid leti ääres sai pileteid ostetud. Ei ole ei Riims (nagu inglased seda kutsuvad) ega Rääms nagu võiks eeldada hääldusreeglite järgi. On hoopis Raans. Prantsuse pärase erri ja nasaalse enniga. Ning tasub olla tähelepanelik, et millisest raudteejaamast rong väljub. Pariisis on 7 olulisemat rongijaama, kust rongid siis väljuvad eri suundades. Champagne maakonda ja üldse ida-Prantsusmaale minevad rongid väljuvad Gare de l’Estist e idavaksalist.
Selle lühikese aja jooksul, mis see sõit kestis, tulid pähe igatsugu kentsakad ideed, mis rongisõiduga seotud. Näiteks see, et kui rongis õhku hüpata, siis kas rong sõidab alt ära ja sina lendad seetõttu täiel kiirusel vastu vaguni seina? :P Aga ühes maailma kõige kiiremas rongis seda mõtet testima ei hakanud, kuigi oli olemas konsensus asja arutajate hulgas, et tegelikult nii ei juhtu. Miks ei juhtu – vaat see meelde ei tulnud. Arvatavasti olin sellest füüsikatunnist, kus antud teemat arutati, puudunud (ilmselt on fenomen seotud sellega, et sinu kiirus on õhku hüppamise hetkel seotud rongi kiirusega, kuid kuna füüsika polnud just eriline lemmikaine, siis ega eriti ei panustanud kah teooria ja tõestuse väljamõtlemisele). Ja kui teaduslikku põhjendust pole, siis katse-eksitus meetodit ei maksa oma isiklikul ihul testida. Seega ennem kui nii asjalikud mõtted said oma lahenduse, olime Reimsis.
Vaksalist välja astudes tervitas meid peenike, peaaegu aimamatu uduvihm. Oli tööpäeva hommik ning rahvast väga palju tänavatel polnud. Tunde järgi hakkasime liikuma kesklinna suunas (ennem Internetist sai vaadatud suund ära). Ega seal väga palju variante polnudki, astud raudteejaama uksest välja ja lähed otse. Oligi kogu skeem. Loetud minutitega sattusime linna keskusesse – kohvikuid ja pagariärisid vaikselt avati, poed olid veel kõik kinni. Mõte oli selline, et kõigepealt tutvume vaatamisväärsustega ning siis läheb šampusetuurile. Pärast šampusejoomist arvatavasti väga ringi kolada enam ei viitsi. Oleneb muidugi kogusest. :P
Ühest avatud kohvikust ostsime endaga kaasa mõned saiatooted ja sooja kohvi ning kõige parema koha nende manustamiseks leidsime oleva kuulsa Reimsi katedraali taguse aia. Seal oli hea vaikne, seal olid pingid ning lisaks ka prügikastid sodi ära viskamiseks. Lisaks sai mugimise ajal imetleda katedraali majesteetlikust ja põnevaid arhitektuurilise detaile. Reimsi katedraal kannab samuti nime Notre Dame (Cathédrale Notre Dame de Reims) ning prantslased teavad seda kirikut sama hästi kui Pariisi nimekaimu. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on see ehitatud kohale, kus Reimsi piiskop Saint-Remi ristis frankide kuninga Clovise aastal 496. See muutis frangid ristiusklikuks rahvaks. Teiseks aga seetõttu, et see katedraal on Prantsuse kuningate kroonimise koht. Loomulikult oli ehitis võimas ja imposantne, kuigi veidi väsinud. Ja tagaaed oli kohvijoomise ja saiakeste söömise jaoks väga mõnus koht.
Reims on mõnus linnake ka niisama jalutamiseks ning sellest võimalusest haarasime ka kinni. Ennem aga astusime läbi katedraali juures asunud infopunktist ning hankisime kaardi ja veidi infot. Otsustasime ära millist veinikeldrit läheme pärastlõunal külastama ning siis oligi aeg linnaga lähemalt tutvuda. Pariisist tulles tundus jube imelik vaatepilt kui tänavad oli praktiliselt tühjad, sest kes oli tööl, kes koolis. Ärid olid vaikselt oma uksed avanud, kuid ilmselt ootavad ka nemad lõunapausi, mil rahvas rohkem liikvele läheb. Aga seda parem meile – saime Reimsiga rahulikult tutuvuda.
Lisaks katedraalile, kirikutele ja muudele keskaegsetele ehitistele on seal muudki põnevat. Ega me ju mingi konkreetse vaatamisväärsuse pärast Reimsi ei läinudki. Ok, katedraali nägime ära, kuid päeva rosin pidi olema ikkagi šampus. Huvipakkuvaks vaatamisväärsuseks päeva sisustamisel pidasime aga autode muuseumi - Musée Automobile Reims Champagne.
Eelnevalt aga dešifreerisime kohaliku linnaliini bussiliikluse saladused ja avastasime, et päevapilet oli odav. Bussiga sõitmise mõte tekkis seetõttu, et ilm oli nagu ta oli (iga hetk võis sadama hakata) ja see automuuseum asus linna teises otsas. Bussipeatustes olid linna kaardid olemas, kuhu kõik bussiliinid ka ilusti peale olid joonistatud. Seal näpuga järge ajades tuvastasime ühe autobussi, mis viis meid ühe ümberistumisega kohale. Ja kanäe – peagi olimegi automuuseumi juures. Sõit oli iseenesest kummaline, buss sai linna keskusest vast paar minutit sõita kui olime järsku viinamarjaväljade vahel. Kui meil arenes elu viimased aastad niiviisi, et linnad vajusid üha laiemaks ja täiesti korralikud põllumaad rikuti kipskarpidega ära, siis Reimsis tundub olevat vastupidi. Põllumajandus on enda alla haaranud enamuse suurematest vabadest lappidest linna sees ja tungib üha lähemale ja lähemale linna keskusele. Tegelikult see muidugi nii idealistlik pole – Reims lihtsalt on kogu aeg asunud veinimõisate kõrval ja linna laienedes on osad põllud jäänud linna sisse. Aga vahva oleks ju mõelda, et näiteks mõni talumees ostab linnalähedase p..sekukkunud arenduse ära, tõmbab Gyprocmajad maha, teeb maaparanduse ja rajab sinna viljapõllu. :P
Bussilt maha astudes lahistas juba täiega vihma. Ja kõht oli jõudnud tühjaks minna. Selles mõttes täiesti õigel ajal, et seisime sisuliselt ühe restorani ukse ees. Ega’s midagi astusime sisse ja leidsime eest sellise valgete linadega söögikoha, kus kohalikud oma lõunat nautisid. Istusime maha meiegi ja võtsime päevamenüü. Ei mäleta mis see täpselt oli, kuid mäletan seda, et see oli hea. Ja meeles on ka veel see, et meie olime kõige kiiremad sööjad. Prantslased on ka ikka selline siesta rahvas, kus lõunasöök on mitu käiku, laual on alati karahvinitäis majaveini ning aega läheb söömistoimingu peale kokku kaugelt tunni. Meiesuguseid põhjamaalaseid on ju lapsest saadik õpetatud, et sööd oma toidu kiirelt ära ja siis lahkud lauast. Seetõttu olimegi kolmveerand tunniga kõik toidud nahka pistnud, veini ära joonud ning natuke niisama istunud ja juttu ajanud. Eestis on ju elutempo nii kiire-kiire. Selliseid lõunamaiseid söögiharjumusi tasub õppida – võtad rahulikult, naudid. Ega töö (või elu) ei ole jänes, et eest ära jookseb. Argentiinas käies näiteks juba tuli välja selline kahetunnine õhtusöök. Aga seal on muidugi ka keskmised lihakogused sellised, et puhtfüüsiliselt ei ole võimalik seda kiirelt alla kugistada. Aga see selleks. Tahtsime üle tee asuvaid vanu autosid juba näha.
Automuuseum oli paigutatud kahte suurde halli ning eksponaatide arv oli suur ja seinast seina. Pärast kohustuslikku piletiostu ja „Kust te olete? Estoniist. Kust? Estoniist! Aaa…“-rutiini leidsime end praktiliselt kahekesi uunikumide keskelt. Valik oli meie arvates äärmiselt huvitav. Alates 19.saj tõelistest uunikumidest kuni 1970.-te kultusautodeni välja. Väljas olid nii tuntud (Renault, Ford, Citroen) kui ka ammu kadunud autotööstuste toodang. Väga paljud olid piinliku täpsusega renoveeritud, osad aga jällegi otsekui kusagilt küünist heinte alt just eile leitud. Lisaks sõiduautodele leidis sealt ka tuletõrjemasinaid, mootorrattaid (ja muid kaherattalisi), mudelautosid, mänguautosid ja eelmise sajandi reklaamplakatid. Osad autod olid isegi müügiks, enamasti küll kehvas seisus olevad masinad, kuid nt ka üks tipp-topp Porsche Spyder kandis „Vente“ (e.k. müügis) silti. Pildil on Corvette kusagilt viiekümnendatest (vist). Kokku läks meil seal ära kõvasti üle tunni aja. Selle muuseumi külastamine oli kindlasti hea mõte, seega kui aega veinimaitsmisest üle jääb ja vanad autod just tülgastust ei tekita, siis tasub läbi astuda.
Aga nüüd on piisavalt ümber põõsa pekstud (vabatõlge väljendist „beat around the bush“). Kõhud täis, vaatamisväärsused vaadatud. Seega oli jäänud veel ainult päeva rosin. Šampus. Linna kaardilt olime juba söögilauas välja valinud veinimõisa nimega Vranken-Pommery. Tegemist siis ühe suurima ja tuntuma šampanjatootjaga, kuigi Reimsis on ka temast palju tuntuimaid nimesid. Nagu näiteks Veuve Clicquot Ponsardin, G.H.Mumm, Taittinger jpt. Pommery sai valitud nii külastusmugavuse kui sobivate tuuriaegade tõttu. Ilm oli läinud jälle kehvaks ja ladistas täiega. Tänasime jälle oma tarkust, et olime ostnud bussipileti. Buss viis meid praktiliselt Pommery veinimõisa väravasse, kuid vihmavalingud olid läinud nii suureks, et pidime ikkagi omale keebid üll’ tõmbama. Et mitte päris ära liguneda. Päris vahva vaatepilt võis olla – mul oli sinine vihmakeep, naisel punane. Nagu tipp ja täpp J
Pommery veinimõisa keskus on siis üks nendest, millele linn ümber oli kasvanud. Mõis aga oli aus – suur tootmishoone, kõrval (üle tänava :P) viinamarjapõllud, maasse kaevatud lõputud tunnelid šampanja valmimise protsessi läbiviimiseks ning degustatsioonisaal. Ostsime endale tuuripiletid ja peagi viidigi meid maa alla. Neid tunneleid, mis enamasti olid pudelitega täidetud, oli kokku hämmastavad 18 km. Lisaks tunnelitele hoitakse veine ka nn kriidiaukudes. Kokku oli selles veinimõisas 30 m sügavusel maa-all ca 20 miljonit pudelit kihisevat erinevates tootmisfaasides. Maa all hoitakse pudeleid seetõttu, et seal on suhteliselt stabiilne temperatuur aastaringselt – ca 10ºC. Lisaks tuurile anti meile ülevaade ka protsessist, kuidas šampust valmistatakse. Panen selle tarkuse kirja ka, sest minu jaoks vähemalt oli see huvitav.
Ehk siis retsept – kuidas teha šampust:
Punkt 1. Oma veinimõisa Champagne maakonnas
Punkt 2. Sügisel kui on käes viinamarjade korjamise aeg palka inimesed ja lase neil käsitsi korjata oma istandus tühjaks. On olemas ka masinad, kuid oluline on, et viinamarjad oleksid terved (et koores olev värvaine ei rikuks viljaliha värvi)
Punkt 3. Valmista šampus. Kõigepealt tuleb siis viinamarjadest mahl välja pressida ja seda tehakse septembri keskpaigas. See kui palju mahla sa võid ühest kilost viinamarjast välja pressida ning kuidas ja millal sa võid mahla transportida, on kõik seadusega reguleeritud. Aga kaalul on muidugi ka regiooni uhkus ja kvaliteedimärk, seega šampuse tegemisel on kõik väga kontrollitud. Ega siis ilmaasjata ei ole ülemaailmselt aktsepteeritud see, et šampuseks tohib kutsuda ainult Champagne maakonna vahuveine. Sovetskoje Shampanskoje on siin erand – kuid nagu nimigi ütleb on tegemist, mingi nõukogude solgiga, mida isegi vahuveiniks on raske nimetada. See, et sitale paned nimeks sai, ei tee veel sitast saia. Aga noh nimevarastamine oli väga levinud praktika meie idanaabri juures (või siis kunagises NSVL-s).
Esimene kääritamine on protsess, mis toimub kümne päeva (septembri keskpaik – oktoobri algus) jooksul pärast mahla valmimist. Selle aja jooksul muudetakse viinamarja suhkrud pärmi abil alkoholiks. Protsessi lõpus on tegemist sisuliselt valge veiniga. Toimub proovimine ja kvaliteedikontroll.
Malolaktiline kääritamine on teine kääritusprotsess, mis kestab kolm nädalat (kuni Novembrini tavaliselt). Selle protsessi ajal vähendatakse Champagne veinide naturaalset happesust. Üsna jõulise maitsega õunhape muutub maitsmismeele jaoks oluliselt pehmemaks piimhappeks.
Järgmine osa on eelsegamine ja segamine. See on Keldriülema (hoolimata suht tagasihoidlikust nimest on tegu vaat’ et kõige tähtsama mehega veinimõisas) töö. Eelsegamise ajal segatakse kokku sama küla või sektori sarnased veinid. Pommery puhul tähendab see 150 erinevast veinist ca 30 erineva tegemine. Lõplik segamine toimub siis nende 30-ne veini hoolikal segamisel ja sellel hetkel saab šampus omale maitse. Seega väga oluline töö ja suur vastutus on Keldriülemal.
Pärast segamist pannakse veinid pudelitesse, lisatakse suhkrut ja pärmi ning algab aeglane kääritamine. Pärm muudab üleliigse suhkru süsihappegaasi ning mullid ongi tekkinud.
Ja siis algab nn vananemisprotsess. Selle protsessi jooksul lihvitakse šampuse maitseomadusi, vein saab lõpuks valmis, sest pärmibakterid, mis surevad lasevad endast välja vajalikud aroomid. Vananemisprotsessi pikkus sõltub sellest, et kui kvaliteetset veini tahetakse saada. See võib kesta isegi aastakümneid.
Kui aga vein on oma maitseomadused saavutanud ja on valmis, siis on vaja lahti saada jääkidest. Selleks pannakse pudelid teatava nurga all riiulitesse, nii, et korgi osa on allpool. Selle tulemusena sadestub kogu sodi aja jooksul korgi alla. Ja siis on ainus mure selle kättesaamine. Aga kuidas seda teha? Vein on ju rõhu all ning kui lihtsalt kork ära võtta, siis lendab gaas välja ja veini maitseomadused muutuvad. Selleks, et sadet kätte saada, pudeli kael külmutatakse. Siis võetakse kork pealt, urgitsetakse sodi välja ning lisatakse veidi veinis lahustatud suhkrut (viimane punkt maitse täiustamisel). Lõpuks aga kork peale, traadid ümber ja kolmeks-neljaks kuuks seisma. Pärast seda pudelid sildistatakse ja neid on võimalik tarbida. Ja siis ise valid maitse järgi – extra brut (täiesti kuiv, ilma suhkrusisalduseta); brut (levinuim, kuiv); extra-sec (kuiv, kergelt magusa maitsega); sec (üsna magus); demi-sec (magus) ja doux (väga magus).
Mind üllatas (ma pole muidugi ka veinigurmaan) see, et šampuste puhul ei kehti reegel, et mida kauem seisnud, seda parem. Pärast sodi väljavõtmist kaelast läheb kell käima. Vahuvein soovitatakse ära juua hiljemalt 2-4 aasta jooksul alates valmistamisest, odavamad vahuveinid aga aasta jooksul. Osad tippmargid võivad säilida ka kauem, kuid pärast seda hakkavad maitseomadused järsult halvenema. Seega 1966 aasta Dom Perignon on hea siis, kui ta on korgi alla saanud sellel aastatuhandel. Vastasel juhul on tegu lihtsalt mingi lurriga.
Aga veinikeldrite külastamist on varemgi ette võetud, seekord hämmastas mind Pommery keldrite suurus. Tuuri jooksul paluti inimestel ka mitte käikudesse ära kaduda, kuigi võib-olla ahvatlus oleks suur. Poleks ju paha paar päeva veeta maailma parima vahuveini seltsis.
Loeti muidugi ka sõnad peale, et me pudeleid ei puuduks, sest need on ikkagi rõhu all. Selle Tulemust, mida võib hoolimatu vahuveinipudeli käsitsemine teha, näitas meile 2008 kevadel Hispaania Codorniu veinikeldri giid. Kätes oli suured armid – pudel oli puudutamisel lihtsalt lõhkenud. Seega nalja pole. Ja neid pidi ka niisama vahetevahel lõhkema. Peamiselt siis suuremad pudelid, mitte need tavamõõtu 0,7-sed. Kõige tavalisemad ongi 0,7-ne pudel (e Imperial) ja 1,5-liitrine (e Magnum). Kõige suurem ülemaailmselt kasutusel olev šampapudel on 30-liitrine, kuhu mahuks ära 40 tavapudelit ja mille nimi Melchizedek.Suurim rariteet, mida meile näidati oli pudel aastast 1874 (vt ka pilti).
Kuna sade oli sealt välja võtmata, siis iseenesest oleks sellest veel asja saanud, kuid giid ütles, et ta on proovinud mitmekümneaastaseid veine ning kuna suhkrut pole nendesse jäänud enam grammigi, siis mingit tohutut maitsenaudingut sellest ei saaks. Lihtsalt üks VÄÄGA hapu kihisev vesi. Aga noh tal hea rääkida, meile anti proovida palju värskemat Pommery Brut Royali. Oh päris hää oli. Kohe nii hää, et ostsime paar pudelit (ja klaasi) kaasa teadmisega, et me peame selle kojulennul turvaliselt ära mahutama kohvrisse. Mahtuvuse poole pealt pole probleemi, kuid just katkiminemise oht oli suur. Aga mõtlesime nii, et kui lähevadki katki, siis tegu on ikkagi šampuse, mitte punase veiniga. Kahju riietele saab olema minimaalne. Aga maitse oli jumalik ning hind suhteliselt odav, seega ei saanud ostmata jätta.Aga selle degusteerimisega lõppes ka meie sellepäevane programm. Tõmbasime jälle oma tipi-täpi vihmakeebid peale ja sõitsime kesklinna. Mida sa ikka seal ringi kondad kui vihma sajab ja samas vead kaasas 1,5 liitrit vedelikku, mis on pakitud suhteliselt rasketesse pudelitesse. Käisime veel paaris ostluskohas ning suundusime raudteejaama. Rong tuli peagi ning ennem kui aru saime, olime jälle Paris Gare de l’Estis. Vahva päev oli. Igatahes soovitan Champagne regiooni külastada ja võtta selleks vähemalt paar päeva (ning käia lisaks Reimsile ära ka vähemalt Epernays) ning parem ilm.
Aga nüüd on piisavalt ümber põõsa pekstud (vabatõlge väljendist „beat around the bush“). Kõhud täis, vaatamisväärsused vaadatud. Seega oli jäänud veel ainult päeva rosin. Šampus. Linna kaardilt olime juba söögilauas välja valinud veinimõisa nimega Vranken-Pommery. Tegemist siis ühe suurima ja tuntuma šampanjatootjaga, kuigi Reimsis on ka temast palju tuntuimaid nimesid. Nagu näiteks Veuve Clicquot Ponsardin, G.H.Mumm, Taittinger jpt. Pommery sai valitud nii külastusmugavuse kui sobivate tuuriaegade tõttu. Ilm oli läinud jälle kehvaks ja ladistas täiega. Tänasime jälle oma tarkust, et olime ostnud bussipileti. Buss viis meid praktiliselt Pommery veinimõisa väravasse, kuid vihmavalingud olid läinud nii suureks, et pidime ikkagi omale keebid üll’ tõmbama. Et mitte päris ära liguneda. Päris vahva vaatepilt võis olla – mul oli sinine vihmakeep, naisel punane. Nagu tipp ja täpp J
Pommery veinimõisa keskus on siis üks nendest, millele linn ümber oli kasvanud. Mõis aga oli aus – suur tootmishoone, kõrval (üle tänava :P) viinamarjapõllud, maasse kaevatud lõputud tunnelid šampanja valmimise protsessi läbiviimiseks ning degustatsioonisaal. Ostsime endale tuuripiletid ja peagi viidigi meid maa alla. Neid tunneleid, mis enamasti olid pudelitega täidetud, oli kokku hämmastavad 18 km. Lisaks tunnelitele hoitakse veine ka nn kriidiaukudes. Kokku oli selles veinimõisas 30 m sügavusel maa-all ca 20 miljonit pudelit kihisevat erinevates tootmisfaasides. Maa all hoitakse pudeleid seetõttu, et seal on suhteliselt stabiilne temperatuur aastaringselt – ca 10ºC. Lisaks tuurile anti meile ülevaade ka protsessist, kuidas šampust valmistatakse. Panen selle tarkuse kirja ka, sest minu jaoks vähemalt oli see huvitav.
Ehk siis retsept – kuidas teha šampust:
Punkt 1. Oma veinimõisa Champagne maakonnas
Punkt 2. Sügisel kui on käes viinamarjade korjamise aeg palka inimesed ja lase neil käsitsi korjata oma istandus tühjaks. On olemas ka masinad, kuid oluline on, et viinamarjad oleksid terved (et koores olev värvaine ei rikuks viljaliha värvi)
Punkt 3. Valmista šampus. Kõigepealt tuleb siis viinamarjadest mahl välja pressida ja seda tehakse septembri keskpaigas. See kui palju mahla sa võid ühest kilost viinamarjast välja pressida ning kuidas ja millal sa võid mahla transportida, on kõik seadusega reguleeritud. Aga kaalul on muidugi ka regiooni uhkus ja kvaliteedimärk, seega šampuse tegemisel on kõik väga kontrollitud. Ega siis ilmaasjata ei ole ülemaailmselt aktsepteeritud see, et šampuseks tohib kutsuda ainult Champagne maakonna vahuveine. Sovetskoje Shampanskoje on siin erand – kuid nagu nimigi ütleb on tegemist, mingi nõukogude solgiga, mida isegi vahuveiniks on raske nimetada. See, et sitale paned nimeks sai, ei tee veel sitast saia. Aga noh nimevarastamine oli väga levinud praktika meie idanaabri juures (või siis kunagises NSVL-s).
Esimene kääritamine on protsess, mis toimub kümne päeva (septembri keskpaik – oktoobri algus) jooksul pärast mahla valmimist. Selle aja jooksul muudetakse viinamarja suhkrud pärmi abil alkoholiks. Protsessi lõpus on tegemist sisuliselt valge veiniga. Toimub proovimine ja kvaliteedikontroll.
Malolaktiline kääritamine on teine kääritusprotsess, mis kestab kolm nädalat (kuni Novembrini tavaliselt). Selle protsessi ajal vähendatakse Champagne veinide naturaalset happesust. Üsna jõulise maitsega õunhape muutub maitsmismeele jaoks oluliselt pehmemaks piimhappeks.
Järgmine osa on eelsegamine ja segamine. See on Keldriülema (hoolimata suht tagasihoidlikust nimest on tegu vaat’ et kõige tähtsama mehega veinimõisas) töö. Eelsegamise ajal segatakse kokku sama küla või sektori sarnased veinid. Pommery puhul tähendab see 150 erinevast veinist ca 30 erineva tegemine. Lõplik segamine toimub siis nende 30-ne veini hoolikal segamisel ja sellel hetkel saab šampus omale maitse. Seega väga oluline töö ja suur vastutus on Keldriülemal.
Pärast segamist pannakse veinid pudelitesse, lisatakse suhkrut ja pärmi ning algab aeglane kääritamine. Pärm muudab üleliigse suhkru süsihappegaasi ning mullid ongi tekkinud.
Ja siis algab nn vananemisprotsess. Selle protsessi jooksul lihvitakse šampuse maitseomadusi, vein saab lõpuks valmis, sest pärmibakterid, mis surevad lasevad endast välja vajalikud aroomid. Vananemisprotsessi pikkus sõltub sellest, et kui kvaliteetset veini tahetakse saada. See võib kesta isegi aastakümneid.
Kui aga vein on oma maitseomadused saavutanud ja on valmis, siis on vaja lahti saada jääkidest. Selleks pannakse pudelid teatava nurga all riiulitesse, nii, et korgi osa on allpool. Selle tulemusena sadestub kogu sodi aja jooksul korgi alla. Ja siis on ainus mure selle kättesaamine. Aga kuidas seda teha? Vein on ju rõhu all ning kui lihtsalt kork ära võtta, siis lendab gaas välja ja veini maitseomadused muutuvad. Selleks, et sadet kätte saada, pudeli kael külmutatakse. Siis võetakse kork pealt, urgitsetakse sodi välja ning lisatakse veidi veinis lahustatud suhkrut (viimane punkt maitse täiustamisel). Lõpuks aga kork peale, traadid ümber ja kolmeks-neljaks kuuks seisma. Pärast seda pudelid sildistatakse ja neid on võimalik tarbida. Ja siis ise valid maitse järgi – extra brut (täiesti kuiv, ilma suhkrusisalduseta); brut (levinuim, kuiv); extra-sec (kuiv, kergelt magusa maitsega); sec (üsna magus); demi-sec (magus) ja doux (väga magus).
Mind üllatas (ma pole muidugi ka veinigurmaan) see, et šampuste puhul ei kehti reegel, et mida kauem seisnud, seda parem. Pärast sodi väljavõtmist kaelast läheb kell käima. Vahuvein soovitatakse ära juua hiljemalt 2-4 aasta jooksul alates valmistamisest, odavamad vahuveinid aga aasta jooksul. Osad tippmargid võivad säilida ka kauem, kuid pärast seda hakkavad maitseomadused järsult halvenema. Seega 1966 aasta Dom Perignon on hea siis, kui ta on korgi alla saanud sellel aastatuhandel. Vastasel juhul on tegu lihtsalt mingi lurriga.
Aga veinikeldrite külastamist on varemgi ette võetud, seekord hämmastas mind Pommery keldrite suurus. Tuuri jooksul paluti inimestel ka mitte käikudesse ära kaduda, kuigi võib-olla ahvatlus oleks suur. Poleks ju paha paar päeva veeta maailma parima vahuveini seltsis.
Loeti muidugi ka sõnad peale, et me pudeleid ei puuduks, sest need on ikkagi rõhu all. Selle Tulemust, mida võib hoolimatu vahuveinipudeli käsitsemine teha, näitas meile 2008 kevadel Hispaania Codorniu veinikeldri giid. Kätes oli suured armid – pudel oli puudutamisel lihtsalt lõhkenud. Seega nalja pole. Ja neid pidi ka niisama vahetevahel lõhkema. Peamiselt siis suuremad pudelid, mitte need tavamõõtu 0,7-sed. Kõige tavalisemad ongi 0,7-ne pudel (e Imperial) ja 1,5-liitrine (e Magnum). Kõige suurem ülemaailmselt kasutusel olev šampapudel on 30-liitrine, kuhu mahuks ära 40 tavapudelit ja mille nimi Melchizedek.Suurim rariteet, mida meile näidati oli pudel aastast 1874 (vt ka pilti).
Kuna sade oli sealt välja võtmata, siis iseenesest oleks sellest veel asja saanud, kuid giid ütles, et ta on proovinud mitmekümneaastaseid veine ning kuna suhkrut pole nendesse jäänud enam grammigi, siis mingit tohutut maitsenaudingut sellest ei saaks. Lihtsalt üks VÄÄGA hapu kihisev vesi. Aga noh tal hea rääkida, meile anti proovida palju värskemat Pommery Brut Royali. Oh päris hää oli. Kohe nii hää, et ostsime paar pudelit (ja klaasi) kaasa teadmisega, et me peame selle kojulennul turvaliselt ära mahutama kohvrisse. Mahtuvuse poole pealt pole probleemi, kuid just katkiminemise oht oli suur. Aga mõtlesime nii, et kui lähevadki katki, siis tegu on ikkagi šampuse, mitte punase veiniga. Kahju riietele saab olema minimaalne. Aga maitse oli jumalik ning hind suhteliselt odav, seega ei saanud ostmata jätta.Aga selle degusteerimisega lõppes ka meie sellepäevane programm. Tõmbasime jälle oma tipi-täpi vihmakeebid peale ja sõitsime kesklinna. Mida sa ikka seal ringi kondad kui vihma sajab ja samas vead kaasas 1,5 liitrit vedelikku, mis on pakitud suhteliselt rasketesse pudelitesse. Käisime veel paaris ostluskohas ning suundusime raudteejaama. Rong tuli peagi ning ennem kui aru saime, olime jälle Paris Gare de l’Estis. Vahva päev oli. Igatahes soovitan Champagne regiooni külastada ja võtta selleks vähemalt paar päeva (ning käia lisaks Reimsile ära ka vähemalt Epernays) ning parem ilm. 
No comments:
Post a Comment